Täna on juba laupäev (13 päeva veel) , seni pole mineku või noh pere kohta infot juurde saanud. Nõme! Teisipäeval viisime Frau Viljandisse- Saare tallidesse. Seal siis Eesti ainuke hobuste günekoloogia keskus. Fraule valisime koos pere ja arstiga nö. peika siis. Valisime välja KWPN (hollandi soojaverelise) 4-aastase täku. Pildide pealt nägi ta alguses kohmakas välja, aga kui veidi süvenesin ja ette kujutasin, milline ta täiskasvanuna võiks olla siis ta hakkas mulle meeldima. Tallis kohapeal tundus ta jõle suur, mitte väga kõrge, just suur. Tugevad jalad, noore hobuse paks kõht, veidi pekine kael jne :D. Aga eks ka kõige kaunimad hobused olid selles eas jubedad.
Nii, et varsal peaksid ideaalis tulema pikad tugevad jalad, keskmise pikkusega tugev selg, suur, ilus, kumer (vb veidi pikem) kael ja perfekte tagumik :D. Nüüd neljapäeval helistasin arstile, ta teeb Fraule hormooniravi, et tiinestumine oleks kindel ja püsiv. Võimalik, et näen teda veel enne lahkumist. See oleks väga tore:). Praegu siis korraldan lahkumispidu ja närvitsen niisama...
Saturday, July 31, 2010
Sunday, July 25, 2010
Jube...
Samal päeval teine postitus, aga no vahet pole. Ma just avastasin, et mul on ainult 19 päeva veel jäänud. Silver tuleb ka alles ülehomme ja siis kaob varsti jälle. Ja kõik muud asjad on ka pahasti :). Tegelt ma tahaks flaami keelt õppida ja Belgia kohta infot koguda, aga ma ei saa, me lähme perega tädi juurde külla.
ELO- eelorientatsioon ja peale seda
Kirjutan veidi tagantjärgi ELO-st. Üritus toimus Mustjõe Kõrtsitalus, väga meelidv ja ilus koht iseenesest ja meid oli seal kokku vahetusõpilasi 5o-60 ringis pluss nö. staff nagu nad ennast kutsusid. Üritus algas reedel sellega, et kogunesime Baltijaamas-Tallinnas. Jõudsin üsna vara kohale ega saanud ka täpselt aru, kus ja kellega kokku peaksin täpselt saama. Mingid noored seisid R-kioski juures kohvritega, no need pidid ju nemad olema. Läksin kohe küsima, ja volaa ongi minu saatusekaaslased. Ootasime seal ligi tund ja siis kui õige aeg kätte jõudis, saabusid YFU vabatahtlikud, ehk siis eelmised vahetusõpilased, kes YFU-t abistavad ja uusi vahetusõpilasi harivad oma kogemustega.
Kui kogu punt kokku sai, alguses meid ei tundunudki nii palju, istusime rongi esimesse vagunisse. Aga kui kõik olid istekoha leidnud oli terve vagun meid täis :D. Sõitsime Aegviidu suunas ja üks peatus enne lõpp-peatust hüppasime maha. Viskasime oma kotid ja kohvrid kõik vankri peale, mida vedas kahjuks auto ja hakkasime sihtkohta jalutama. Teekond oli üsna pikk, ma ei saanudki aru, kas 2 või 5 või 10 km. Väga palav oli ja tee tundus pikk. Kohale jõudes sain uued energiasüsti, sest sihtkohta oli jalutamist väärt. Vana talumaja , ilusad palk-hooned, lambad, väga kena kõik. Ja tuppa minnes oli ukse kõrval suur-suur-suur siga, keda valvad kuri hani. Toad olid väga kiftid, ma ei oskagi neid kirjeldada, igaüks peab ise vaatama minema.
Yfu korraldus oli nagu sellistel laagritel ikka, hommikul mingi kergelt napakas äratus, tsiteerides "Aeg on tõusta, pesta lõusta!!!". Siis hommikusöök, vaba aeg, loeng,vaba aeg, loeng, lõuna, vaba aeg, loeng, vaba aeg ja siis õhtul mingi teemaga seotud mäng vms. Läbivõetavad teemad olid, "kuidas käituda", "koduigatsus", "kool", "lennuajad", "pere" - Mida mul Veel EI ole.
Pere kohta on jah kahju, ma vaatan keskeltläbi ligi 8 korda päevas oma e-maili, ega juhuslikult pole keegi sinna midagi saatnud. Aga seni mitte.
Istun siis üksinda nurgas, sõbrad on saaremaal, õpin oma flaami keelekest, pakin vaikselt asju juba. Üritan oma tuba võimalikult puhtaks ja tühjaks jätta, et keegi saaks sisse kolida, õde näiteks. Jube palju asju on teha jäänud, aga ei oska kusagilt otsast alata. Frau tuleb viljandisse paaritusse viia, ma pean jubedalt veel mingeid paberiasju ajama, isegi Euroopa ravikindlustuskaar on veel tegemata. Mul on vist juba see esimene stressiperiood, ma tean, et mul palju teha, aga ma lihtsalt ei suuda neid asju piisavalt kiiresti korda ajada, mu mõtted on kusagil mujal ja selline tunne, et kogu see vahetusaasta teema on unenägu, et ma tegelikult ei lähegi. ´Pool aastat tagasi olin ma juba ette mõelnud, kuidas ma seal olen, mida ütlen, kuidas ennast tutvustan teistele, aga praegu pole mul õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan seal susiseva keelega maal, kus keegi sinust aru ei saa, kus keegi ei hooli.
Samas olen täiesti kindel, surmani veendunud, et minuga ei juhtu mitte midagi hullu, lihtsalt uued kogemused, sest mul on taga nii tugev tiim, nagu on seda YFU oma meeskonnaga.
Kui kogu punt kokku sai, alguses meid ei tundunudki nii palju, istusime rongi esimesse vagunisse. Aga kui kõik olid istekoha leidnud oli terve vagun meid täis :D. Sõitsime Aegviidu suunas ja üks peatus enne lõpp-peatust hüppasime maha. Viskasime oma kotid ja kohvrid kõik vankri peale, mida vedas kahjuks auto ja hakkasime sihtkohta jalutama. Teekond oli üsna pikk, ma ei saanudki aru, kas 2 või 5 või 10 km. Väga palav oli ja tee tundus pikk. Kohale jõudes sain uued energiasüsti, sest sihtkohta oli jalutamist väärt. Vana talumaja , ilusad palk-hooned, lambad, väga kena kõik. Ja tuppa minnes oli ukse kõrval suur-suur-suur siga, keda valvad kuri hani. Toad olid väga kiftid, ma ei oskagi neid kirjeldada, igaüks peab ise vaatama minema.
Yfu korraldus oli nagu sellistel laagritel ikka, hommikul mingi kergelt napakas äratus, tsiteerides "Aeg on tõusta, pesta lõusta!!!". Siis hommikusöök, vaba aeg, loeng,vaba aeg, loeng, lõuna, vaba aeg, loeng, vaba aeg ja siis õhtul mingi teemaga seotud mäng vms. Läbivõetavad teemad olid, "kuidas käituda", "koduigatsus", "kool", "lennuajad", "pere" - Mida mul Veel EI ole.
Pere kohta on jah kahju, ma vaatan keskeltläbi ligi 8 korda päevas oma e-maili, ega juhuslikult pole keegi sinna midagi saatnud. Aga seni mitte.
Istun siis üksinda nurgas, sõbrad on saaremaal, õpin oma flaami keelekest, pakin vaikselt asju juba. Üritan oma tuba võimalikult puhtaks ja tühjaks jätta, et keegi saaks sisse kolida, õde näiteks. Jube palju asju on teha jäänud, aga ei oska kusagilt otsast alata. Frau tuleb viljandisse paaritusse viia, ma pean jubedalt veel mingeid paberiasju ajama, isegi Euroopa ravikindlustuskaar on veel tegemata. Mul on vist juba see esimene stressiperiood, ma tean, et mul palju teha, aga ma lihtsalt ei suuda neid asju piisavalt kiiresti korda ajada, mu mõtted on kusagil mujal ja selline tunne, et kogu see vahetusaasta teema on unenägu, et ma tegelikult ei lähegi. ´Pool aastat tagasi olin ma juba ette mõelnud, kuidas ma seal olen, mida ütlen, kuidas ennast tutvustan teistele, aga praegu pole mul õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan seal susiseva keelega maal, kus keegi sinust aru ei saa, kus keegi ei hooli.
Samas olen täiesti kindel, surmani veendunud, et minuga ei juhtu mitte midagi hullu, lihtsalt uued kogemused, sest mul on taga nii tugev tiim, nagu on seda YFU oma meeskonnaga.
Subscribe to:
Posts (Atom)