Esmaspäev- elamisluba

Hommik nagu iga teinegi- leib,šokolaad,värske mahl... Siis kui èmal` tööga väike paus tuli, läksime kuhugi immigratsiooniametisse vms. Tegime mulle elamisloa ja kõik sinna juurde kuuluva. Aga meil jäid osad asjad koju ja pilte ka polnud. Tee peale jäi fotograafi kontor. Läksime sinna. Täielik selline inglisepärane fotokeskus. Nagu kusagilt filmist välja lõigatud. Kõik seinad olid igasugu võimalikke asju täis riputatud/ kleebitud. Mõned asjad mis silma jäid- ülivanad perepildid, maakaardid, vanaaegne jalgratas, erinev portselan. Toas oli kaks lauda, mõlemad olid tohutult sassis, ja seal oli igasugu pabereid ja lipikuid ja pilte jne jne. Ühe laua taga oli arvuti, ja teise taga kassaaparaat, mõlemad vaevu-vaevu paberivirna alt välja paistmas. Tagant toast astus sisse täielik inglise vanahärra. Viisakas ja aupaklik nagu oleks 18 sajand. Läksime kolmekesi tagatuppa, minust tehti passipilt (mis ma hiljem arvasti, et jäi väga jube), kokku oli vist 8 pilti ja maksid 5 Euri vms. Härra fotograaf lisas enne äraminekut: "Neid pilte võid anda vaid headele poistele!" ( nii armas ) :) Võtsime kodunt vajaminevad paberid ja sõitsime tagasi. Siis sain oma elamisloa kätte. Ja ma ei väsi kordamast, et esmapilgul tundub siin tänavatel liiklemine võimatu!

Pühapäev

Pühapäeva hommikul olin varajane nagu linnuke, ootasin kuni teised ärkasid. Sõime hommikusööki. Hele täistera leib või ja šokolaadiga (selline millimeetri paksune šokolaadi tahvel, mis ongi mõeldud saia/leiva peale). Siis iga hommik on laual värskelt pressitud greibi/apelsini/mandariini/sidruni mahl. See on väga maitsev ja kasulik ka, seda hakkan Eestis ka kindlasti tegema :). Kuna vanemad olid mõlemad võtnud endale vaba päeva, siis oli meil aega ringi rännata. Käisime korra veel mõlemaid hobuseid vaatamas, siis éma´hobusega proovisin natuke sõita ka. Selline tüüpiline koolisõiduhobune, kes pole ammu midagi korralikku teinud ja on veidi paksuks ja laisaks läinud. Tall oli ilus puhas ja korralik, rahvas väga sõbalik.
Peale ringireisimist läksime koju ja sõime lõunat. Mingi 20x20 cm kilepakk, mis on pungil täis rohelisi asju. Pm nagu võtaks põllult peoga midagi, aga see oli väga maitsev, osad taimed olid mõrud või kibedad, aga pikapeale hakkasid need ka maitsema. Ja taaskord oli laual leib šokolaadiga. Ja tee, hommikul oli ka tee. Siis käisime poes, tegime suure šopingu, st kaks lillkapsast, üks murulauk, 2 prokolit ja kassitoitu. Õhtul oli laual mingi kotlett, ma juba suure isuga, et oo kana:D. Päris oligi ju. See oli taimetoitlaste kotlett, st seal on natuke lihaasendajat (mis maitseb nagu vettinud kana) ja siis igasugu köögivilju. Ja mõned kotletid olid lihaasendaja ja juustuga. Pole sellise toiduga harjunud, aga kõht oli tühi ja see tundus täitsa hea!
Peale õhtusööki ronisin vaikselt üles oma tuppa, korraks tuli jälle paha tuju, sest see polnud MINU tuba, siin polnud MINU pere, see ponud MINU voodi, aga siis rääkisin natuke Silveri ja Liisiga ja tuju läks veidi paremaks. Kuigi, kui ma kuulen kuidas Sauel igasugu asju tehakse, kes kellele mida ütles, kes mida teeb/tegi siis tuleb natuke kade tuju, aga siis ma ütlen endale kõva häälega, SA saad selle vasti tagasi. Seda lauset ma olen pidanud endale palju ütlema, aga see teeb asja ka alati paremaks. Üks asi, mis tuju heaks teeb on ka see, kui ma panen silmad kinni, võtan Silveri kingitud kaelakee kätte ja mõtlen millegi ilusa peale.
Ma isegi ei mäleta, mis ma sellel õhtul tegin/rääkisin ma olin jälle nii väsind, et vajusin magama.

Laupäeva hommikune äratus oli kift. Kargasin selle peale üles, et telefon helises, äratuse kolmas ring juba, st ma olin poolt tundi sisse maganud. Kell oli juba pool 6. Ja kell 6.20 pidin ma lennujaamas olema. Hüppasin voodist püsti ja hakkasin riideid selga toppima, ise samal ajal Silverit igasugu võimalike asjadega loopides, et ta üles ärkaks. Algus oli üsna vaevaline, poiss magas mõnusat karuund. Üks osa minust karjus, et ma ta magama jätaks. Aga kui ta aru sai, et ma hakkan minema siis oli ta vähem kui kahe sekundiga krapsti riides ja valmis minekuks. Ta seadis oma sammud alla, kui ma järsku avastasin, et mul pole kohver veel täielikult koos, leidisn veel paar sellel hetkel vajalikuna tunduvat asja ja surusin need jõuga kohvrisse. Ise samal ajal lootes, et kohvri õmblused sellele survele ikka vastu peavad.
Istusime autosse. Issi, emme, cathy ja mina ühes autos ja Silver, Morten, Liis ja Merili teises autos. Sõitsime linnapoole. Enesetunne oli hea, arvasin, et tuleb mingi hull masenduse hoog peale aga ei tulnudki. Jõudsime lennujaama. Leidsime YFÙ vabatahtliku ja ootasime kuni kõik kokku said. Lõpuks tegime kõik koos check in-i ja andsime pagasid ära. Siis olin koos pere ja sõpradega, erilist nagu äramineku tunnet, et ma ei näe neid enam pikka aega, nagu polnud. Kurb tuju tuli alles hiljem, kui oln turvaväravad läbinud ja koos Janiga õige värava ette istunud siis tuli kurb tuju, ja kohe väga kurb tuju. Kurb oli lahkuda, kurb oli minna kohta kus sa ei tea mitte midagi, ei tunne mitte kedagi jne. Siis tulid peale uued mõtted, kuidas me Berliini lennujaamas hakkama saame ja kas pere ikka tuleb lennujaama vastu jne. Kurbus sai unustatud ja pähe tulid positiivsemad mõtted. Esimene maandumine oli Hamburgis, tangiti ja lasti osa rahvast maha, teine maandumine oli Berliinis, kus pidime oma check-in-i leidma ja värava juurde jooksma, sest aega oli vaid 20 min. Kuna Hamburg-Berliin lennuk hilines siis oli aega veel vähem. Tiina ja Jan küsisid suunda, mina ja Carolin jooksime neil sabas. Lõpuks leidsime check-in-i ja ajasime paberid korda, nüüd oli vaja vaid värav üles otsida, Check in-i töötaja ütles, et me peaks kiirustama. No shit. Jooksime ikka pääris kiiresti, Jan kõige ees, mina järgi ja veidi aja pärast Tiina ja Carolin. Jooksime värava juurde ja -volaa- see oli kinni. Jan hakkas juba paluma, et palun palun laske meid sisse, me peame selle lennuki peale saama. Mees vastas talle midagi. Jan aga anus, me peame, me peame. Mees hakkas naerma ja kordas `"We´ll start in few minutes!"
Siis me hakkasime kõik naerma ja saime aru, et mitte lennuk ei stardi vaid nemad alustavad peale laskmisega. Ootasime siis üks 15 min ja saime seejärel lennuki peale. Lennuk oli pisike nagu eelminegi aga istekohad olid head. Esimese lennuajal oli 6A mul. ehk siis üsna ees ja akna all. Teise lennu ajal mingi 6-7 rida aga koridori pool. Lõpuks kui jõudsime Brüsseli lennujaama, kõmpisime vähemalt kaks kilomeetrit, käisime kõik korrused läbi, et oma pagasit leida. Neljandale -Esimesele- Neljandale jne jne jne.... Lõpuks siis leidsime üles. Kui pagasi olime kätte saanud hakkasime väljapääsu otsima, ja õnneks leidsime õige augu. Ma uurisin seal oma kotis ringi. Kui juba üks eestlastest hüüdis: " Oo! Kaire, vaata sinna!" Ja seal oli suur mingi poolteist meetrit korda 40 cm suur silt WELCOME KAIRE! :D ....See oli tore. Ma nägin jube rääbakas ja väsinud välja aga nojah, ma olen enamuse ajast selline ju. Pere rääkis veel natuke aega teiste peredega ja siis läksime parklasse. Esimese asjana kaotas ema parkimiskaardi ära, see jättis temast veidi hajameelse inimese mulje. Aga ta natuke ongi selline :). Koju jõudes, kui nägin oma tuba, viisin asjad ära, mulle näidati maja. Kõik vannitoad, wc-d, magamistoad jne jne. Ja siis jäin hetkeks oma tuppa üksinda. Ja siis- siis see tuli. Täielik masendus. Ma ei tea isegi miks aga lihtsalt nii halb tunne tuli, nagu " appi ma tahan ära siit" mul oli selline tunne, et ma kannatan ainult paar tunnikest veel, maximum päeva... Aga siis oli eriti masendav mõelda, et 10 kuud!!!. Õhtul tegime ringreisi, vaatasime mõlema vanema hobuseid ja sõitsime veidi linnas ringi. Linn jättis endast JUBE KEERULISE mulje, ja kusjuures ongi jube keeruline, samasugused majad, majade küljes ei ole ei tänavanime ega majanumbrit. Isegi enamustel ristmikutel pole näidatud kus tänaval sa oled, või kuhu minna saad. Nii et isegi kaardist pole kasu... Esimesel õhtul koju jõudes, sõime mingit salatit ja ma kukkusin voodisse nagu väike väga-ära-kurnatud laps...

Reede

Täna siis reede 13. Ehk siis 13 ja reede, ehk siis ebausklikele midagi hirmutavat.
Aga jah enamus asjad on pakitud, või noh, kokku pandud, mõned kutsed laiali saadetud. Kõik nii nagu ennegi, ootan äraminekut, samas ei taha ära minna.
Õhtul siis tuleb pisike istumine.

Enne reisi.

Järgnevad paar juttu on järgel kirjutatud, Copitud märkmikust seega ülespanemise kuupäevad ja jutu sisu on erinevatel kuupäevadel.
On juba neljapäev 12. Täiesti õudne, kui kiiresti aeg läheb, kui sa seda ei taha. Või noh tahad, aga pole neid asju veel päris läbi mõelnud, et mis edasi saab. Olen juba paar päeva tagasi kõik asjad ära pakkinud, kuid vahepeal jälle kasutasin neid ja siis viskasin kuhugi hunnikusse. Ühesõnaga mu tuba näeb kohutav välja. Riidevirnad + tolmurullid nende all ja kõrval ja siis sada miljon muud asja, mis kõik toa koledaks teevad. Ja kõigele lisaks on viimased paar ööd Silver siin maganud, mis iseenesest on väga tore, aga ta hakkas kindlasti mu korra hoidmise oskustes kahtlema. Hakkan parem kohe kraamima, sest aega on vähe, teha on palju, toa peab korda saama, asjad pakitud ja sõpradega peab ka veel koos olema. Seoses sõpradega ongi selline väikene tülikas märkus, et kuna ma suhtlen üsna erinevate inimestega siis ma pean igaühega eraldi koos olema ja kuna ilmselgelt mul nii palju aega pole siis lihtsalt pean igaühega ainult korraks kohtuma. Ja siis need teised saavad kurjaks jne jne... Nagu ma hakkaks surema. Ma tulen ju kohe tagasi, ühed jõulud, üks kevad ja voalaa ma olengi jälle Eestis, sama tavaline kui alati. Igatahes, reedel tuleb tuleb pidu, vist......Peaks tulema. Keegi veel kutseid pole saanud, aga ehk keegi viitsib end kohale vedada. Ma siis lähen koristama.

Päev enne minekut.

Ma nüüd küll kirjutan palju hiljem järgi aga ma copin oma arvutisse salvestatud tekste seega salvestamise ja kirjutamise kuupäevad on erinevad, ärge pange tähele.

On juba neljapäev 12. täiesti haige kui kiiresti aeg liigub, kui sa seda ei taha. Või noh tahad, aga pole neid asju päris täpselt veel läbi mõelnud. Ma pakkisin juba paar päeva tagasi kõik riided kokku, teiste asjadega on veel aega. Aga vahepeal olen neid riideid jälle kandnud, kõik on sassis ja mustad. Üleüldse mu tuba näeb väga jube välja, see pole vist kunagi nii kole olnud ja lisaks sellele on mitu ööd järjest Silver siin ööbinud, kes ilmselt mu korrapidamise oskustes kahtlema hakkas. Ma hakkan nüüd uuesti puhastama ja pesema, siis saan oma maine ehk taastatud. Või siiski mitte. Kõik sõbrad tuttavad tahavad mind näha, mingeid õpetussõnu kaasa anda. Vanaema oli väga kurb ja otsustas, et ta siiski ei taha mind ära lubada. Korraldan reedeks pidu, keegi veel kutseid saanud pole, ise ka ei tea millal täpselt pidu pean ja kus. Aga seda tean kindlasti, et viimasel päeval Sauel tahan olla koos oma sõpradega ja Silluga.

Eesti Tripp

Jõudsime eile Saaremaalt koju. Teisipäeval läksime Hiiumaale, ööbisime Eesti kõike läänepoolsemal poolsaarel. Panime telgi kuhugi RMK ala randa püsti ja hakkasime grillima. Muidugi hakkas vihma sadama ja grillimine oli omaette kino :D. Nii pagana pime oli, süsi oli märg, ja vihma kallas. Üks lihatükk kukkus pimedas ümberkeeramise käigus maha, liiva sisse. Pesin puhtaks ja grillisin seda edasi. Siis grillikaas käis kordamööda maas ja grillil,sealt tuli ka mõnuga liiva lihale :D. Siis läks ilm eriti hulluks, välku lõi nii tugevasti ja palju nii, et terve metsaaluse lõi valgeks ja siis see vastik müristamine, mitte tavaline vaid selline eriti rõve ragin nagu kohe juhtuks midagi eriti jubedat. Eriti napakad Morten ja Mati läksid merre ujuma, meri oli meist mingi mõnekümne meetri kaugusel, rand oli ka imeilus ja loodus metsik, aga sellise ilmaga ikka ujuma ei läheks. jJa siis oli seal igasugu veneaegseid punkerid ja suuremaid ehitisi. Mina igatahes põgenesin esimese kärgatuse peale autosse, seal ohutum olla. Silver tuli ka korraks, naeris natuke mu üle ja läks siis uuesti grillima. Nagu väike rüütel seisis seal täielikus tormis oma grilli kõrval :). Silver oli autosse kütnud oma 30 kraadi ja seal oli nii mõnus olla...Samas oli seal täielik seapesa. Nelja inimese märjad riided igal pool rippumas, sööginõud, miljon pudelit, toidukotti, riidekotti ja kõike muud. Ime et me sinna üldse ära mahtusime. Selline õige matkaauto :D Lõpuks siis tulid Morten ja Mati ujumast tagasi, sõimasin neid natuke, et nad sellise ilmaga üldse väljas olid ja siis olime kõik koos grilliääres, ootasime liha, ilm oli juba natukene paremaks läinud...Kui liha valmis sai, läksime autosse, sõime ja passisime niisama. Siis läksime telki magama...Järgmisel päeval ärgates nägime, et autol oli rehv tühi. Panime tagavara oma alla, vale poole oma aga savi, peaasi, et sõita saab :D. Aga palju me sõita jõusime- 1-2 km, kui kuulsime naljakat häält. Moretn hüppas välja vaatas, tagavara kumm ka tühi. No kurat...Mul oli jumala lahe olla, jälle üks seiklus, Silver veel põdes seal midagi, siis helistas isale, see omakorda kutsus mingi tuttava autoabi kohale. Ootasime mingi tunnikese ja auto oli kohal, silver läks koos rehviga kaasa. Me jäime kolmekesi mnt äärde ootama. Mati magas autos, Morten tõbles ringi nagu tavaliselt, teda jätkus igale poole. Ja mina korjasin mustikaid, megahead olid nagu, isegi paar metsmaasikat leidsin, mis olid lihtsalt niiiii head, aga kui neil oleks "kõlblik kuni" kuupäev peal siis oleks see tähtpäev juba ammu möödas. Suht lödid ja väärakad olid aga lihtsalt niii magusad.Lõpuks kui enam kükitada ei jaksand istusin autosse ja krõbistasin viimase paki sihvkasi lõpuni. Siis tuli Silver koos autoabi maasturiga, väntasime parandatud ja täis pumbatud rehvi uuesti alla. Tuli välja, et selles originaal rehvis oli ilus suur terav kruvi. Kui auto korda saime kimasime Kärdlasse, käisime poes, tankisime ja siis sõitsime sadama poole, sadamas ootasime mingi poolteist tundi ja siis sõitsime minipraamiga Saaremaale. Saaremaal olime kaks ööd ja siis Sauele.