Sepakursused

Sellel ajal kui veel lumi maas oli läksime koos `isaga´ tema farmeri paberite projekti raames sepakursustele. Ma ei ole kindel kui seaduslik oli, et ma seal kaasas käisin, aga noh jah. Rahvas võttis meid sõbralikult vastu. Nagu ikka jäime teeolude tõttu natuke hiljaks, aga sellest polnud hullu. Rahvas ootas meid kohvi juues ja jutustades. Mõisakompeks kuhu meid oli kutsutud oli tõepoolest vägev. Uhke tall ja kümned erinevad luxkaarikud aida all. Suur täispuidust maja koos baari ja konverentsiruumide ja tõllakuuri ja kõige muuga. Väga ilus, uus ja kallis ehitis. Väga ilus samamoodi. Üleval ootas meid siis üks soe tuba, kus oli siis esimene teooriatund. Rahvast oli kohal erinevatest kohtadest üle Belgia. Vanuses keskeltläbi 30-40. Alguses oli veitsa tunne, et ma ei peaks siin vist olema, aga kui tund algas siis jagati kõigile palju paberit ja materjale, sealhulgas ka mulle ja siis ma mõtlesin, et mu kohalolek polegi väga taunitud :). Slaidshow-ga näidati erinevaid fakte hobustest ja kuidas on vale- kuidas õige seisak/kõnnak. Väga õpetlikud videoklipid valesti ja õigesti kõndivatest hobustest. Ja üllatavalt palju sain ma ka loengupidaja jutust aru. Enamus kohtade peal, kus `isa`tahtis mulle juttu lahti seletada, ma pidin teda peatama ja ütlema, et ma sain aru. Iseenesest väga hea ju :). Mõned korrad oli nii, et kui `isa`kõrval olevad mehed mingid nalja tegid ja kogu seltskond naeris siis ma vaatasin tuhmi näoga otsa ja üritasin aru saada, millest jutt. Pm naersin alati kaasa, kas siis sain lõpuks aru, millest jutt või naersin enda üle kui loll ma kõrvalt paista võin ja see oligi kõige naljakam. Vaatamata oma keele vähesele oskusele sain paljust aru ja palju targemaks. Aga mind absoluutselt ei sega kas naerdakse inside asju või naerdakse minu arusaamatuse peale - ma naeran kaasa.
Kõige rõvedam asi oli see, et meile näidati hobuse kabja kuju reaalse, elus hobuse ÄRA LÕIGATUD jala peal. See oli küll juba ammu kuivand ja puhastatud aga siiski õõvastav..
Pärast teooria tundi läksime siis välja, et natuke praktikat teha. JA mida ma näen. Mingisuguste spets kruustangide vahel on pm värskelt lõigatud VERINE hobuse jalg. See oli ikka küll väga rõve. Põhimõte oligi, et pidime nende jalgade peal harjutama. Ma nagu olin jumala kindel, et ma ei pea seda ise tegema ja abistasin seal teisi. Samal ajal ajasin juttu organisaatoritega. Naine, kes seda asja korraldas oli hästi laheda iseloomuga, selline hüpperaktiivne ja hästi sõbralik. See, et ta värkida ei osand see oli aiuke negatiivne tähelepanek tema juures.:).. Ja siis see "õpetaja", meesterahvas, kes meile lõengut pidas- hästi tark mees. Sain oma paljudele küsimustele vastuse ja õppisin palju. Lõpuks siis pandi mulle ka põll ette ja käsutati asja kallale. Neid jalgu ilmus ka autost kottide kaupa. Ma sain kuidagi eriti pehme kabja (noore hobuse oma vist), aga avastasin seda liiga hilja, siis kui olin suure jõuga noa juba liiga sügavale löönud. Kui see oleks päris hobune olnud siis oleks ta ilmselt lonkama hakanud :D. Tegelt see juhendaja ütles, et ei ole hullu midagi., võta teiselt poolt vähem ja jäta see koht nii nagu on. Lõpuks üritasin siis koonvarbsest kabjast sirge vorpida ja tuli päris hästi välja kah. Sellega oligi meie pikk päev seal tallis veedetud.
Aa üks asi, mis mulle seal tallis kohe silma jäi- kõik oli friisi hobused ja kõige kenam neist oli suur friisi täkk, kes üksinda tallis konutas. VÄGA kena loom.
Lõpuks siis pisteti need jalaköndid kotti ja oli võimalus need kaasa võtta. Ma tõstsin koti maja serva, et kui lähe sisi võtan kaasa, aga õnneks ma unustasin ära selle. Tagasi sõites nägime jälle ühte teelt välja sõitnud autot :D.... Belglased ei ole libedaga harjunud- seda võin ma julgelt väita.

Esimene lumi! (või siiski mitte)

Härmatis oli maas juba pikka aega aga lõpuks novembri lõpus/detsembri algus tuli korralik lumi maha. Või noh- korralik- Belgia mõistes korralik. Selline 10-15 cm. Inimesed olid üsna paanikas, et autodega sõita ei saa ja nii külm on. Hommikul oli kohe hea ärgata, aknast välja vaadates oli tänav valge.
Otsisin maja pealt kõige suurema labida välja ja läksin kohe majaesist puhtaks rookima. Ajasin selle 5-6 cm maja eest kokku ja kohe palju parem tunne oli :).
Tänavatel oli inimeste käitumisest kohe näha, et selline ilm ei meeldi neile, et nad pole sellega harjunud. Autode liikumiskiirus oli kaks korda väiksem, kui lubatud ja pisikesi autosid vaevas sildade kalle. Osad jäidki alla, sest sild oli libe. Tänavatel jalutavad inimesed olid ennast paksul kasukatesse mässinud ja ei näinud ma kedasi, kes oleks naeratanud või ilmast röömu tundnud. Kõik olid mossis ja pahurad.
Kuigi külmakraade jäi minujaoks väheks (kusagil -7 oli vist kõige külmem päev) siis siinne külm on kuidagi teistsugune- kas on õhuniiskus see, mis määrab või on siin rohkem tuult. Kuna endalegi üllatusena oli nii mõnigi kord väljas väga külm tunne.
Kuna korralikke talvesaapaid ka polnud siis olid pea iga kord varbad jääs. Aga sellega olen nii harjunud, et tundus tavaline :). Koolis käimine oli ka päris naljakas vahepeal. Esiteks autod sõitsid nii aeglaselt, et ma pidin nende vahelt läbi slaalomineerima ja sildadelt ülessaamine oli omaette ooper. Kuna teeääred olid lumesobi täis, siis olid need meetri jagu kitsamad ja kui tahtsin viisakas olla ja auto tagant mööda lasta siis oligi ainuke võimalus lumme kinnis sõita ennast, mida ma ka enamasti tegin :). Ühe korra munakividest tee peal ülesmäge jäin keset teed seisma, rattad käisid all ringi ja auto ootas taga. Natuke aega sõitsin siis koha peal, kuni lõpuks jalad maha panin ja mõtlesin, et ma vähemalt siis jalutan teeäärde- lasen auto endast mööda. Panin jalad maha, hakkasin jalutama, aga jällegi kohapeal. Endale tundus nii naljakas, et ma lihtsalt hirnusin seal ja jalutasin kohapeal. Lõpuks lõik konsa maasse ja sain sealt tulema.
Lume tuleku tähistamiseks tegin kohe lumememme ka valmis- üks pisemaid mida ma eales teinud olen aga siiski lumi- lumememm. Selle tegemiseks laenasin lund naabrite maja eest ka. Meetrise lumemememme tegemiseks pidin ikka päris pikka aega neid pallikesi veeretama. Lõpuks võtsin oma toast rosinaid ja tegin silmad,nina ja suu valmis. Panin oma mütsi talle pähe ja nii ta sinna jäi. Kõik möödakäijad soovisid edu ehitamisel ja pärast käidi seda vaatamas.
Esimesel päeval oli ta meetrine. Teisel päeval hakkas kohe soojaks minema. Ja kolme päeva pärast oli lumememm poole lühem. Pallid oli sulanud päris korralikult ja õues oli päeval plusskraadid. Viiendal päeval oli kogu lumi juba tänavatel läinud ja lumememmest oli ainult loik ja natuke rosinaid järgi. Vähemalt sain oma mütsi tagasi :D.

YFU nädalavahetus

Kui olin siis eestlased üles leidnud hakkasime kohe minu eesti keelt proovile panema. No pm tuli välja kah. Mõned laused tulid siiski automaatselt inglise keeles. Ja kuna viisakam ka suhelda võõramaalaste juuresolekul inglise/flaami keeles siis neid enamasti kasutasimegi. Kohe esimese asjana avastasin et olin Caroliniga ühes toas, mis oli väga lahe, sest tavaliselt hoitakse sama maa rahvast üksteisest võimalikult kaugel. ( HAHA te ei tea mis just juhtus :D... Mu `ema`hakkas `õega`inglise keeles rääkima, aga ta vist ei saanud ise ka aru :D) Ühesõnaga keeled mõjuvad. Väga lahe! Paar asja, mis tahaks selle ürituse kohta ära mainida-
ÜLIPALJU süüa, ja väga head toidud, aga niii palju, söö või lõhki.
VÄGA LAHE seltskond, oma YFU sõpru oli nii hea näha jälle, kogemusi vahetada ja uusi plaane teha.
SUPPER KENA maja, väga korralik teenindus, väga ilusad toad.
LIFT- sellega sai ka edasi tagasi sõidetud PÄÄRIS palju. Eriti meie- vanad paksud täissöönud eestlased :D. Keegi teine seda ei kasutanud pm.
Nagu tavaliselt veidi napakas YFU mängud.
ÜLIIGAVAD (mõnele kasulikud) ifotunnid, sama jutt mida oleme juba vähemalt 62 korda kuulnud. (Ühes tunnis vajus silm kinni :))
Ühe teatud sobiva ruumi otsimine õhtul oli ka päris tore. Hulkusime maja peal ringi ja katsusime kõik ukse üle.
Kokkuvõttes oli väga tore üritus ja selle rahvaga tahaks tulevikuski midagi ette võtta.

Valmistumine YFU nädavahetuseks

Reede õhtul, koputus minu toa uksele. Hüüan- "JAAAAAAA!". `Isa` teeb ukse lahti ja küsib, kas sa tead, mis rongi peale minna, ja mis kellaks ja kuhu?
Ja siis mu paanika algas.... Ma teadsin, see on see nv, kus ma pean jälle kuhugi teisele poole Belgiat üksi sõitma, aga mulle jõudis see hilja kohale. Ma siis jäin suurte silmadega vaatama, et no rongijaama nad saaks mind viia. Seda peatust kuhu ma minema pean ma tean- mulle saadetud paberilt lugesin mitu nädalat tagasi- tean- tean- pagan- teadsin- minevik- KURAT- ma ei mäleta. Kelleaeg oli ähmaselt meeles- Midagi kümnega hommikul. Ruttasin siis kööki, et paberilt uuesti üle vaadata. Ja pabereid pold. Ei tea, kes kuhu nad pannud oli, aga kadund. Eile õhtul just nägin laua serval, aga ei tuld selle peale, et mul neid vaja võib minna. Otsisime siis natuke. Natuke veel. Siis kohe päris palju, aga sittagi. Nietu. Siis ma hakkasin oma mälust otsima. Sealt oli täiesti võimatu midagi leida... Pool tunnikest oligi majas selline surnud seis. Ma ei teadnud, kas pakkida, kuhu mida ja milleks. Ja teised ei teadnud kuhu mind saata :D. Saatsin facebookis tervele Eesti pataljonile sõnumid- APPPI APPI VAJAN INFOT!!! Päris keegi oligi sellel ajal netis ju- pm öö juba. Õnneks me saime internetist uued paberid. Ja minu lohutuseks ütles `isa`, et ta viib mu autoga kohale. Huhh!!! Kõik teavad, kuidam ma ronge armastan eks :). (tegelt sellist rändamist ma enam ei vihkagi, rongid on ka meeldima hakanud, aga eksida on nõme)
Kobisime kõik magama ja kokkuleppeks jäi, et kell 8.30 on väljasõit. Et 8-st hommikusöök.
Väga sügav ja magus uni oli. Mingit head unenägu nägin ka, aga ei mäleta- nagu tavalislt. Siis kui 8 tundi täis oli magatud ärkasin oma bioloogilise kella peale üles :D
Ärkan siis ülesse ja rooman oma narist alla. Vaatan tuima peaga telefoni (mis ideaalis oleks pidand kell 07.00 mind äratama-aga ma ilmselt panin selle unes jälle kinni) ja kell oli 8.20. Paanikahoog jälle. Kus, kes, mis, kas ma jõuan, kas nad läksid ilma minuta, kas mu kell on jälle vale???
Hiilin siis salaja alla, vaatan köök on puutumata, st nad magavad. Mõtlesin- tulgu, mis tuleb- jõuav või ei, lähen või mitte, et vähamelt teen kena hommikusöögi valmis. Tegin hommikusöögiks natuke ettevalmistusi- puuviljasalati, tee, võtsin leiva ahjust välja. Nämm! Sellega läks mingi 20 min. Siis trepi peal kohtasin `isa`. Ta oli jumala rahuliku näoga, ütles et ära torma, aega on, et kuna nii vara siis Brüsselis vähe liiklust ja me jõuame ka siis kui me kell 9.15 välja sõidame.
Jooksin siis ülesse ja viskasin kiiruga paar asja kohvrisse ja triblasin allapoole. Sõime hommikusöögi mõne minutiga ja siis hüppasime autosse.
Sõidame, sõidame ja järsku- ÜLIpalju autosid meie ees. Täielik ummik. Autod liiguvad max 5 km tunnis. ( Kuna Belgias on sellised täiega lahedad sillad/raamid mnt kohal, kus on nö teadetetahvlid. Kui on n avarii, siis sinna ilmub avarii pilt ja silt " ettevaatust avarii vm", või kui on libe tee siis hoiatavad või kui pole midagi öelda siis näitavad lubatud kiirust.) Siis igatahes, nägime eest, tahvlilt, et on avarii. Politsei autot oli ka näha. No okey- mis seal ikka siis. Sõitsime oma haagissuvilaga jalakäia kiirusel teiste vooluga kaasa. Juba mitu päeva oli vihma kallanud ja teed olid libedad. Teeoludest veel niipalju, et ilmselt pole Belglased (noored juhid) libedaga harjunud sõitma (jääraja sõit pole siin kohustuslik ju) ja meie teekonna jookul nägime kahte sirge tee peal välja sõitnud autot. - No ikka päris korralikult välja sõitnud- sõidukõlbmatud autod ja närvilised noored juhid passisid tee ääres. Kui olime umbes 20 min sõitnud selles unetempos siis nägime, et polegi avariid. Kolmest reast kaks olid suletud, sest...SEST vett oli nii palju, et mnt äärne kraav ..kuulake nüüd...mnt äärne kraav PURSKAS. Tee serv oli u 30-cm-se veekihi all. Ja kõik jõed järved ajasid üle. Peale seda ummikut kulges teekond edukalt. Kui välja arvata kolmas auto, mis oli teelt välja sõitnud..
Paar minutit veel sõitu ja jõudsime majade vahele. Järsku. Selline tunne nagu sõidaks vastu seina. Me pidime minema mäest üles aga see mäe tõus oli nagu väga väga järsk. Ma mõtlesin juba, et me ei jõuagi sinna otsa, aga läksime ühe roduga nii, et pold asigi. (Tagumik oli istmesse surutud ja gaas põhjas.) See on see kui kodumaal mägesid pole. Jõusidsime siis kohale ja nii palju vöörast rahvast oli, et algul ma ei teadnud üldse, kas ma olen õiges kohas. Siis tuhlasin SUUURES majas veits ringi- nägin saatusekaaslaseid ja jäin sinna peatuma. Hiljem märkasin kolme musketäri kah. Ehk siis ülejäänuid eestlasi. Sellest jube hiljem...

Käisime meres.

Piltide üleslaadimine on kauge unistus mu hetkeses elus, kuna 1) mul pole neid pilte veel. 2) pildid on cd-peal mida mu arvuti raudselt ei tunnista (enamusi) 3) mu arvuti on megasupperüliaeglane.(lihtsalt ei suuda neid pilte ühe päevaga üles laadida) Et siis pildid tulevad hiljem ja enamasti lisan nad fotoalbumisse kasutajasse kaire, või kui panete kasutaja otsingusse tall, siis leiate ka selle.. sest mu vana kasutajanimi oli "tall" aga muutsin Kaire-ks. Vot! Aga jah käisime siis Hollandi suure rannas hobusega. Ilm oli ilus. Oktoobri viimaste päevade kohta oli ikka väga soe. Mingi 15 kraadi ma pakuks. + tuult ei olnud.- se teeb asja alati väga soojaks. Kuna siin on ratsutamine ja rattasõit väga populaarne siis oligi mereäärsel metsaalal kolm rada- asfalt jalgratturitele, pehmem puitlaast jalutajatele ja jooksjatele ja siis muld hobustele, kuigi see muld oli madalamatest ja mehmematest kohtadest põlvini muda, aga seda oli siiski vähe. Jalutasime mingi 2 km pööstaste ja puude vahel ja siis avanes imeilus vaade. Suured liivamäed, natuke rohelist, päike ...see oli kena!!! Lisaks oli veel vesi madalseisus ja täiesti siledat horisontaalset kandvat liiva oli enne merd pea 200 meetrit. Seal oleks saanud paarsada hobust kõrvuti kihutama panna. Traavisime seal ringi veidi. Kuna ta esimest korda mere ääres, siis oli kõik uus ja huvitav ja osasi asju ta veidi pelgas. Aga merre minnes oli ta tubli. Kui laine murdus ja valget vahtu tulema hakkas siis ta ei julgenud selle koha peale astuda. Siis ma sain korraks kurajaks ta peale ja sundisi teda minema. Ja ta läks. Ilusti läks. Kui veidi sügavamale läksime, kus laine veel ei murdunud siis ta jooksis vees vabalt. Korraks sattusime väga madala koha peale ja seal oli üle kõhujoone vesi, siis ta kappas sealt kiiruga minema:) Ilus sügav ja kõrge traav oli tal seal lainete vahel. Lõpuks jõudisme tagasi liivale ja `õde` tegi avastuse, et esijala kaitsmed on plehku pannud. Jalutasime paar meetrit kogu kambaga edasi ja siis nägime kaugel kaugel vee peal ulpimas hobuse jalakaitsmeid. Kuna mul oleks neid hobusega väga raske kätte saada ja kui me oleks jäänu ootama kuni nad kaldale tulevad- sellega oleks läinud vähemalt paar tundi. Siis ma hüppasin hobuse seljast maha, andsin ta `emale`hoida ja jooksin kogu oma varustuse/riietusega vette. Jubesoe vesi oli. Tossid vettinud nagu vetikad, püksid nirisesid. Nagu oleks püksi lasknud. Sel hetkel kui olin vööni vees oli korraks mõte, et võiks jalad kükki lasta ja veidi ujuda. Jube kiusatus oli, sest tol hetkel oli mul väga soe ja vesi tundus ka soe, kuna ma olin enne seda palju ratsutanud. Aga õnneksma siiski ei teinud seda ja õlad ja selg jäid kuivaks. Pärast seda tegime veel mõned sõidud vees, mõned kiiremad liival ja siis andsin hobuse èmale` üle, et ta tagasi treileri juurde jalutaks. Kokkuvõtlikult oli väga tore ja lõbus ja ilus päev!!! Kuigi hiljem tallis, kui enam lihased nii soojad polnud, ja riided olid läbimärjad ja ära jahtunud oli päris korralikult külm. Siis oli väljas alla 10-ne kraadi ka juba. Siis oli külm ! :D

Valmistume võistlustuleks :D

Homme, pühapäeval on meil võistlused. Täna oli väga tihe päev sellega seoses. Käisime hommikul "emaga" trennis. Treener andis viimased õpetussõnad, siis kimasime teisele poole Belgiat ratsavarustuse poodi- ma pole vist ealeski nii suurt, nii hea valiku ja nii kvaliteetse kraamiga poodi näinud. Seal oli kümneid erinevaid firmasid esindadtud- Pikeur, Cavallo, Eskadron, Kingsland, Sergio Crasso, Bates, Harry´s horse, HKM jne jne jne... Palju oli neid seal. Ja igaühel oma einev sektsioon. Erinev lett ja iga kollektsioon eraldi välja toodud. Jubepalju asju. Ja riiete hinnad nii nagu ratsavarustuse juures ikka- joped- 4000-10 000 püksid- 1000-10 000, saapad- 5000 kuni(pange tähele) 29 000!!!! Nagu midavittu:D.
Ostsime siis omad asjad ära ja kimasime tagasi talli. Tegime hobusele ilusti krunnid pähe ja punusime saba kinni, külastasime pesuboksi ja siis lasime palsamiga üle. Ja läikis nagu väike teemant. Siis lasime ta jälle oma boksi virtsa sisse :D.
Ei tegelt nii hull ei olnud. Õhtul veel kordasime lauaääres skeemid üle , siis üks korralik õhtusöök ja magama ära.

Eesti keel...

No ma ei tea, mis värk mul selle keelega on. Igat sõna pean eraldi mõtlema, kirjavigu on niiijubepalju. Isegi ei tea, kuhu komasid panna ja kuhu mitte. Blogis ma olen üritanud kirjutada eesti keelele sarnast keelt, aga palju sellest välja on tulnud? Ik ben slordig! See, et ma inglise keeles mõtlen, see on juba tavaline, seda ei pane enam tähelegi , aga see, et ma olen hakanud flaami keelseid unenägusid nähema on midagi uut. Varsti ilmsetl mõtlen ka flaami keeles. Kuigi ise rääkida ei oska. Ja mis mind imestama paneb. Ilmselt on nii palju filmidest kasu olnud, et saksa keelst ma saan tunnis väga hästi aru. Ma saan aru mida õpetaja räägib. Lugemine ja grammatika on teine teema :P. (komissar rex või mis:D?)
Nii, et mu ajuvabad, ebainteligentsed kirjavead unustage, jätke tähele panemata või lihtsalt andestage.

Tere vaheaeg!

Sain juba eelmine nädal tunnistuse kätte. Kuidagi väga tühi oli teiste omadega võrreldes :(. Aga vähemalt oli inglise keel 6.5 ja Zeden 5(ehk siis tund, mis on mitteuslikutel usutundide asemel). Päris tühi mu leht polnud. Hea meel vähemalt sellegi üle. Flaami keel sujub. Aru saan jutust , üksikud lased on raskemad, pikemast jutust on kergem aru saada. Siis saab seostada sõnu ja kokkuvõtte saab aru, millest jutt käib. Mõned ropud sõnad juba õpitud ja tundide ajal klassivennad ütlevad mulle mingeid lauseid ja ma kordan järgi, kuni lõpuks meelde jääb. Neil nii naljakas mind õpetada. Mul naljakas nii õppida,aga asi sujub. Kui just mulle ei õpetata: " Fuck mijn leven!!!" Mis kõlab mu pinginaabri suust peale mata tööde kättejagamist. Ja mu klassivennad tegid just avastuse, et pohmas peaga tulevad tööd palju paremini välja. Kokku tegid kolm inimest kaks minu klassist ja üks parakas nii, et jõid kolmapäeval ennast täis, neljapäeval tegid saksa keeles suure töö ja reedel selgus, et kõigil olid maksimum punktid. Ja nad ei spikerdanud. Väga hea! Peaks ka proovima !( nali ):D.
Üleeile käisin koeraga jalutamas. Sain aru küll, et kuidagi liiga pikk ring tuli, aga kokkuvõttes ma jalutasin kolm tundi. Koju jõudsin kell 12 ja kadusin kohe teki alla sooja. Sillust pole neli päeva mitte midagi kuulnud...kahtlane. Ma just avastasin pentsukast nätsu, mille maitse kestab mingi 6 tundi vähemalt. Rohkem pole jaksand närida.

Meie vapper neljaliikmeline eestlaste rühmitus. Pilt tehtud meie startlaagris- vahetusaasta alguses.



















Üks osa meie tervest vahetusõpilaste grupist.

Koeraga Restoranis

Minu perel on selline väga ilus ja suur Berni karjakoer.Ja ühel päeval otsustasime minna mereäärde jalutama. Seekord aga natuke kaugemalt- nimelt Hollandisse. Sõitsime sinna mingi kaks tundi. (või natuke alla selle) Mina jäin nagu alati autos magama :). Lõpuks jõudsime kohale. Me peatusime ühes sadamas. Võtsime koera autost välja ja läksime jalutama. Mööda mereäärt läks kõnnitee, sedamööda me jalutasime päris pikka aega. Ilm oli soe, aga üsna tuuline. Kuna tegemist kuurortkohaga, siis sadamas oli tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid kaatreid, laevakesi, paadikesi, jahte ja kõike muud vee peal püsivat. Ja suviti käib seal palju palju rahvast. Kohe mere ääres- u 100-200 meetrit eemal olid suured majad, ma isegi ei jõudnud ära lugeda mitu korrust seal oli- palju!. Selliseid pilvelõhkujaid oli seal 5-6 ja siis oli mets ja tühermaad. Mulle räägiti, et rikastel inimestel on siin korter, et suvel siin paar nädalat/kuud elada ja paadiga ringi reisida. Siis nägime veel inimesi, kes pidasid jahtide peal pidu, aga jaht oli sadamas. Natuke naljakas oli vaadata, nagu on merel, aga nagu ei ole ka. Ja mu èma`ütles sellepeale, et paat võtab nii palju kütust, et isegi rikkad ei taha niisama laristada. Osku siis odavam paat ja saavad ringi ka sõita. Hiljem kui tuul tõusis nägime ühte väga hädas purjekat, vahepeal oli ikka nii kummuli omadega, tundus, et läheb kohe kohe ümber. Aga asi toimus sadama lähedal, nii et kui lähebki ümber siis saab kaldale ujutud küll ;D- ja jalutasime edasi...
Tagasi auto poole kõndides, küsis `isa`, kas lähem teed jooma? Ma siis mõtlesin, et lähen vähe reipama sammuga ees, et viin koera autosse, aga siis ema hüüdis juba tagant, et ära vii teda ära, siin on üks restoran kuhu võib koeraga minna. Veidi üllatatuna siis seadsin sammud tsivilisatsiooni poole. Nägin ilusat restorani. Väliterrass oli üsna avar, laudade vahel palju ruumi. ja inimesi pold pm üldse, no õues oli tuuline ja jahe ka juba. Sellises kohas koeraga koos tee joomine poleks probleem. Aga siis ütles èma` hoia teda ilusti ja hästi kõvasti enda kõrval ja tule mulle kohe järgi. Ja siis ..... Oi plaa. Me läksime restosse sisse, kuna õues jahe, olid enamus lauad sisse tõstetud, maximaalne laua/tooli vahe oli 40 cm , kust vahelt me ennast koos koeraga läbi pressisime. Iga laua peal oli suur(SUUR) pitsa või lasanje või mingi juustuasi ... Vähe sellest, et mul endal sellest lõhnast jalad nõrgaks läksi, oli mul veel kaasas suuuuuur koer, kelle pea täpselt lauale vaatama ulatus. Mu ainuke mõte oli. "Hoia kõvasti. Hoia lähedal. Muidu ta hüppab neile miljonäridele sülle, sööb nende pitsa ära, ilastab nad täis ja siis hüppab järgmisele lauale ja sii kuidas kelner teda taga ajab ja kuidas terve see resto on lõpuks üks lahinguvälja ja............." Imelik lausa kui kiiresti ja kui mitu korda inimene ühte ja sedasama mõtet võib läbi mõelda.
Ja nagu needuseks. Ainuke vaba laud oli teisel pool restorani. Surusime siis ennast nende ülelõhnanatud daamide ja veeelrohkem ülelõhnastatud härrade vahelt läbi oma ilastava koeraga ja istusime lauda. Surusin koera kohe laua alla ja panin jalad ta peale. Mul oli sel hetkel nii pohh kui ebardilt ta ennast seal all tunda võis, peaasi et ta kellelegi laua peale ei hüpanud käppadega. Kui tee lauda toodi siis oli seal nagu peenes rentos ikka., Mingi šokolladikomm. (ÜLIHEA) , mingi küpsis, mingi kook, ja siis mingi sidruni žerbett , see oli teele lisaks. Ja koer muidugi tundis seda lõhna ja tõusis hooga üles, koos lauaga. Meil järsku laud tõusis 15 cm. Klaasid klirisesi taldrikute peal. laualina allarippuv äär hakkas elama. (ja muutus ilaseks) KÕIK rahavas vaatas meid :D HAHA... MA siis näost punane pm ratsutan koera seljas, et ta mu raskuse all jumala eest tagasi alla vajuks, mõned minutid ja huhh ta rahunes. magas edasi seal all. Need mõned minutid olid seal restoranis pingelised. Eriti veel kui mu èma`hakkas rääkima, kuidas koer kunagi ühe amsuga ühe ärimehe friikad ära sõi, või kuidas ta eelmine kord restost väljudes ühe rikka muti hellitatud poja pitsa kaasa võttis. Nii muuseas. :D ... Hetkel kui me restorani uksest terrassile astusime ma tundsin märgatavat pingelangust, :D ....Koera sai jälle pikema rihma otsa lasta ja kõik oli okey. Siis rändasime autisse ja sõitsime kodupoole tagasi. Kell oli juba pärsi palju ja järgmisel päeval oli kool.

Kaua aega on möödas.

Viimasest kirjutamisest on palju aega möödas, ma ei määletagi, mida kõike me vahepeale teinud oleme...
Ükspäev käisime perega Genti uurimas, see pole meist kaugel. Seal on iga pühapäev laat, müüakse igasugu kraami. Näiteks eraldi olid suured letid vanakraamile-raamatuid, pilte, ehteid, riideidki, siis söögipoolist leidus ka- liha/kalalett vist midagi juustuga ka. Ja keset väljakut olid veetünnid, kus olid kuldkaladest suurte tiigikaladeni välja. Eraldi väljak on ka lilledele- hästi palju palme ja orhideesid. Kõik emme lemmikud olid kohal :D ... Väga palju vaeva oldi nähtud selle laadaga. Linn nägi väga kena välja. Rahvast väga palju ei olnud, aga sellegipoolest päeva lõpuks olid letid päris tühjaks jäänud. Me käisime ka väiksesel paadireisil mööda kanaleid. Nii nagu me seda kunagi Silveriga Hollandis tegime. Olgu siin nii hea, kui tahes, vahest tuleb paariks minutiks kodu-sõprade-pere-igatsus, aga selle ajab kiirelt minema mõni tegevus, sest siin on palju teha. Aga paadireisi tegi huvitavaks see, et meie giid rääkis huvitavalt majade ajalugu ja mõtles igasugu nalju välja. Näiteks on kohe kanali ääres üks suur maja. Millele taheti teha sellel ajal väga luksuslikku automaatset klaasipuhastust. Giid ütles, et see puhastussüsteem toimib siiamaani, aga millegipärast olid maja aknad väga mustad. Ja siis tuli välja, et ehitajad olid need süsteemid valetpidi pannud. Nüüd on aknad seestpoolt väga puhtad, mitte väljast. Väga lahe :D!
Nägime kalamaja, vana lihamaja, mis on nüüd muuseum, kirikuid ja vana kindlust. Väga-väga ilus linn. Mulle nii meeldivad need vanad majad, nad on nii ilusad, uhked. Väga uhkelt kaunistatud. Ilm oli ka ilus ja soe. Septembri lõpu kohta on 19-21 kraadi ikka väga hea. Siis ostsime itaalia jäätist :) ja jalutasime edasi. Üks asi, mis mulle ei meeldi on see, et seaduse järgi peavad kõik teenust pakkuvad asutused olema suletud vähemalt üke päeva nädalas. Ja linnas on kõik selleks päevaks valinud pühapäeva. Ja siis ongi kõik- kõik poed kinni. No linnapeal on ikka tore jalutada, vahet pole, kas on poed lahti või ei. Aga kui pühapäeval tahad midagi head poest, või kooli jaoks on midagi vaja vms siis pole kuhugi minna. Toidupoed kõik kinni. Mõned pisemad perefirmad on lahti aga need enamused minust väga kaugel, kusagil majade vahel. Ja laupäeviti on poed ka ainult mõned tunnid lahti. Mitte nagu Eestis- laupäeva/pühapäeva õhtul tuleb millegi isu, jalutad kaks meetrit ja saad kohe oma asjad poest kätte. Aga Eestis pole selle-eest küpsetuskodasid, kust saad väga värsket,sooja ja head saia. Või juustu- singipoode. Ńii, et asi on täiesti harjumustes kinni.
Ma üritan mõned pildid ka linnast teha. Seni on mul Alati meelest ära läinud, et võiks digika ka kaasa võtta.

Pühapäevane jalutus mere ääres.

Hommikusöögilauas öeldi, et on kindel plaan minna mere äärde jalutama. Nojah, Eestis tähendab mere ääres jalutamine, liiva, koera, päikest ja pikka jalutust väljaspool tsivilisastiooni. Ma isegi mõtlesin, et me võtame koera kaasa, siis ta ei pea passima niisama. Panin siis mingid mugavad riided ja kakased tossud jalga :) et oleks hea jalutada. Istusime autosse ja hakkasime liikuma. Sõitime 30 min, siis veel 30 min ja vist isegi veel. Jõudisme kuhugi suurlinna. Ma mõtlesin et sõidame siit läbi, et mereäärde jõuda, aga siis nägingi juba merd. Hmm... Kuna siin on üsna väike mereäärne piir siis elab kõige jõukam osa rahvast siin. Kõige odavam korter pidi olema miljoni euro ringis.... Jõudsime majade vahele. Sõitsime natuke aega ringi. Kõik kohad olid rikkaid inimesi täis, tänav oli inimesi paksult täis, samuti autosid, mitte tavalisi autosid vaid kõige uuemaid, kõige vingemaid. Järsku küsiti mult mis jäätist ma tahan, ma ei jõudnud vastatagi, kui `õde´ja `isa´turvavööd pealt võtsid ja hakkasi juba autost väljuma... Pereema võttis hoo maha ja, tõmbas tänavaserva ja nad hüppasid välja, enne kui ukse kinni lõid hüüdisd, et ma tuleks ka. Ma siis hüppasin ka autost välja. Kõik uhked ja ülbed autod meie taha ootamas ja signaalitamas. :D. Läksime kolmekesi jäätisekputka järjekorda, pereema läks autole parkimiskohta otsima. Otsime jäätised ära. Kuna ilm oli üsna soe ja jäätis sulas, siis hakkasime kohe sööma seda. Ootasime Romyt, kuni ta autot pargib, aega läks...Ja läks veel. No arusaadav ka, siin oli igalpool nii palju autosid ja inimesi, et parkimiskohta on raske leida. Aga Romy jäätis sulas, ja siis Yana (õde) hakkas Romy jäätist limpsima, sulas ju. Siis andis selle Chrisile (isa) ja tema limpsis sealt ka natuke. Lõpuks kui Romy kaugustest nähtavale ilmus. Jalutasime talle vastu. Andsime talle ta jäätise, mis oli umbes neli korda väikem kui alguses. Ta vaatas seda kurva näoga, hüüdis: "Heyyy! Why it`s so small?" Ja siis me hakkasime kõik naerma :D. Siis me sõime oma jäätiseid ja jalutasime ringi. Jõudsime ühe poe ette kui, Chris palus meil sekundi oodata ja hakkas juba poodi minema. Ta tahtis mingit kampsunit vaadata. Ta oli juba poes sees, kui Romy ta tagasi tõmbas ja näitas talle silti, kus oli jäätis kolme värvilise palliga ja punane rist peal. Ehk siis jäätisega ei tohi poodi minna. Chris vaatas silti, pani oma pooliku vahvliga, ja peaaegu juba ärasöödud jäätise sildi kõrvale. Ütles, et see pole ju see ja marssis jäätisega poodi sisse... Ma jäin Yana ja Romyga õue, neile tundus see normaalne vist, aga ma vist naersin endal midagi paigast ära. See oli nii naljakas. Õnneks ta jõudis jäätise enne suhu pista, kui müüe teda nägi. Siis me ootasime teda väljas veidi. Ta tuli poest välja ja me jalutasime edasi. Siis mina olin juba jäätise ära söönud. Panin selle paberi, mis ümber vahvli oli, endale taskusse. Romy vaatas mind, siis pistis viimase vahvlitüki suhu. Kärtsutas paberi kokku ja näitas mulle, kuidas tegema peab. Ta jalutas mingi eriti kalli ja maineka poe ette, kus olid päikesevarjud, ja toppis paberi päikesevarju püstihoidvasse silindrisse. Sellest ma järeldasin, et nad natuke nagu mõnitavad neid rikkaid inimesi :D. Mis iseenesest on väga lahe :D. Tänavatel olid inimesed üsna sellise ülbed ja uhked. Mitte sõbralikud ja heasüdamlikud nagu Destelbergenis. Igatahes selle peale, et ta paberi sinna pani hakkasin ma ka jälle täiega naerma. :D...Siis Yana lõpetas ka jäätise söömise, läksime jalanõudepoe juurde, vaatasime seal miljonikrooniseid saapaid. Nad otsisid endale sealt jalanõusid. Siis mu `õde´ei viitsinud enam jäätisepaberit käes hoida ja toppis selle oma emale pluusi vahele. IRW. Siis nad kaklesid seal. Vehkisid kätega ja naersid. Nagu väiksed lapsed :D. Kõik rikkad,ülbed ja niisama "lahedad" vaatsid imelikult meid :D... Ja ma jälle hirnusin. Lõpuks èma´võttis selle paberi, läks nii muuseas ühe miljonikroonise saapa juurde, vaatas seda uurivalt, pani paberi sinna sisse ja jalutas nii muuseas ära :D :D :D :D. Mul on jubelahe pere !!! Ma sain jälle naerda. Pärast poodides ringikäimist ja tänavate vahel jalutamist jõudsime täitsa mere äärde. Ilm oli väga ilus, päike paistis jube eredalt. Rand oli igasugu lamamistoole ja putkasid täis. Päris mereni me ei näinudki. Jalutasime u sada meetrit eemal mööda kõnniteed. Ja siis ma avastasingi, et seal on kõik autod vist just tehastest tulnud, ma ei näinud ühtegi vana autot. Kõige vanem auto oli mingi Audi a6 2oo8 vist :D... Kõik autod olid üliuued, ilusad ja uhked. Enamused neist olid Ferrarid, uued Mersud, parimad Subarud ja igasugu sport kui ka niisama uhkeldamisautosid. Ma ei julgeks elusees seal tänaval autoga sõita, esiteks sp, et ma ei saa kunagi nii uhket autot(ei taha ka tegelt, ainult ilus vaadata, aga mitte ilus hooldada ja arveid maksta:D ) ja teiseks kui ma seal avarii teen siis on pees! Kellegi supperlux auto on kortsus. Aga vaadata on küll lahe, kuidas Bling-Bling-idega tumedad noormehed oma kabriolettidega ja võimsate mootoritega ringi lasevad. Tegelt enamus olid valged mehed vist. Ühtegi naist ma roolis ei näinud, ilmselt ei usaldata neile nii uhkeid autosid. :D. Aga inimesed tundusid tänavatel väga ülbed. Eriti sellised 14-16 aastesed tüdrukud ja 20-30 mehed. Nemad olid ju kõige "lahedamad". Nad ei tulnud tee pealt eest ka ära kui mööda tahtsid saada. Aga vanemad inimesed, poemüüjad ja kõik sellised olid toredad nagu igalpool mujal Belgias. Majad olid väga ilusad, vanad ja uhked. Peale jalutuskäiku istusime autosse ja sõitsime koju. Õhtul rääkisin veel kodustega. Uurisin kuidas Fraul läheb. Sain temast esimesi pilte, rääkisin Liisiga vanadest lollidest aegadest. Me hirnusime nagu mingid lollakad. Meie piknikud ja tobipausid ja ma ei tea mis kõik muu- Vanad lollid ajad. Aga kõik pole veel muutunud, neid aegu tuleb veel ja veel ja veel...

Vahetusvanemate pulmad 4.september

Laupäeval 4. septembril olid siis mu vahetusvanematel pulmad. Või noh registreerimine tegelt. Päev algas sellega, et kui mina ärkasin, siis kõik juba jooksid ringi igal pool majas. Kes ajas kleiti selga, kes otsis kingi taga, kes triikis lipsu jne jne. Ma siis ajasin kargu alla, toppisin pea külma vee sisse, panin kleidi selga ja olin valmis :). Ega need minu pulmad pole. ega mina pea hea välja nägema- see oli mu lohutus. Otsisin oma kaamerga välja ja hakkasin neid mööda maja kaameraga taga ajama. Väriseva käega ja vahepeal mikkrisse puhudes sain isegi mingi enamvähem vaadatava video kokku. Siis vaatasin aknast välja ja seal seisis ilus suur vanker, kahe kena hobusega. Tõugu ma päris ei osanudki hinnata neil. Ilmselt mingi Belgia külmavereline ;) sest nad olid pärit ühest kohalikust hobusefarmist, kus kasvatatakse kohalikke veokaid :D. Ma ootasin all hobuste juures, mingi 20-25 minutit, kuni lõpuks pedantlik pruut ennast valmis sai. Käisin neile kaameraga veel veidi pinda ja siis algas teekond perekonnaseisu-amtisse, mul pole õrna aimugi kuidas seda sõna kirjutatakse, vahet pole, mu eesti keel nkn lonkab. Igat lauset kirjutan 5 korda, et see välja tuleks.
Igatahes, traavisime läbi linna ja kohal me olimegi. Mina jälle kaameraga kõige ees ja teised järgi. Registreerimine ise oli väga lühike- 20 min või nii ja inimesi oli ka ainult nii palju kui vaja. Vanemad, lapsed ja lähimad sõbrad (ja mina). Ma pakkusin küll neile, et ma võin varem teise perre minna, et siis ma ei jää neile pulmade ajal jalgu vm, aga nad oli väga vastu... No okey siis.
Sündmus ise oli väga armas ja kena. Peale sõrmuste sõrme panemist ja meheks- naiseks kuulutamist pandi käima mingi väga ilus armastuslaul. See oli nagu väga hea soundiga, nagu oleks filmi vaadand. Kuidas nad seal kallistasid külalistega ja kuidas neile õnne sooviti. Kõik oli nii ilus, et tuli endal ka tuju abielluda :D. Õpetasin neile repliigi "palju õnne!" Ja pidasin väiksese mini-kõne eesti keeles, mille pidin viivitamatult ka kohe ära tõlkima, muidu nad oleks kurjaks saand :D. Imelik oli veits, sest ma pole eriline kõnepidaja.
Lindistasin kogu sündmuse, panen selle kindlasti ka kuhugi ülesse, kui nad nõus on, aga sellega läheks aega.
Peale seda, kui nad juba abielus olid, istusime taas vankrisse ja meie teekond algas. Sõitsime tunnikese mööda väikelinna tänavaid, metsavaheteid ja käisime vist kõik ilusad kohad läbi. Hobustest oli jubekahju kui nad vahepeal asfalti või munakivide peal jooksma pidid, aga eks nemadki peavad tööd tegema. Vahepeal kui auklik tee tuli, siis sai nalja võilevakandikute ja šampuseklaasidega, mis laua peal olid. Kõike lendas. :D
Peale seda üritust naasesime koju, millalgi me pidime restorani minema, aga ma ei saanudki päris aru millal. Viskasin korraks oma ülipugavasse lebotooli pikali ja ma ei tea mis juhtus, aga magama ma jäingi :D. Nad olid mind alt hüüdnud ja taga otsinud. Kell 7 õhtul ärgates marssisin alla, vaatasin, mis nad teevad, ega nad kuhugi kadunud pole. Kõik olid kleidid/ülikonnad selga tagasi pannud ja panid juba kingi jalga, ma unisena palju aru ei saanud :). Siis Romy hüüdis mulle, et ma pean kleidi selga panema, et me hakkame kohe minema. Okey :D. Jooksin siis üles, kleit selga ja minek. Suht uimps nägu oli ees :D.
Ma mõtlesin, et lähme perega korraks restorani, väike lõuna ja siis tagasi. Nagu mu `isa´ sünnipäeval. Selline väike-armas-perekeskne nagu tseremooniagi.
Tegelt oli tegemist aga väga peene restoraniga, kusagil jõe kaldal, kusagil rikkas piirkonnas :P.
Seal oli koos suurem perering ja sõbrad, korraks tuli väga palju rahvast, aga nad kõik ei jäänud õhtusöögiks. Isegi Romy ratsutamistreener oli korraks kohal. Igatahes umbes 25-30 (ma tegelikult ei tea täpselt palju neid seal oli (A)) inimest jäid õhtusöögiks.
Õhtusöök ise oli viiekäiguline, toidud olid väga peened. See oli mul esimene kord nii peenes restoranis olla ja edaspidi, kui keegi minuga õhtust sööma tahab minna, siis teadku, et mitte nii peenesse restoranis ;). Toit oli küll väga hea, seltskond suurepärane ja teenindus ja kõik muu ka väga hea, aga see ei ole nagu see, mida ma tahaks iga õhtu teha. Isegi mitte kord aastas. Pulmas- okey. Aga ma eelistan õhtusööki kilejopedel istudes mudasel põllul saia nosides, kui et niii peenes restos :D. Ma vaatsin teiste pealt mis kahvliga süüa ja mida üldse süüa :D. Tegelt ma nagu tean põhireegleid, et kahvlid-noad lähevad väljast sissepoole, aga igaks juhuks ikkagi. Seal oli sellise kujuga nuga, et ma ei kujutanud ette ka mida me sellega tegema hakkama, ma igaks juhuks küsisin , tuli välja et see lihanuga :D Midaiganes. See nägi välja nagu tordilabidas, mille üks serv on veidi teravam ja otsas on kaks sakki. Naljaks- maakas nagu ma olen . Ma oleks suutnud kõik need toidud ühe kahvliga ära süüa. Poleks vaja olnud 8-t erinevat söögiriista. Emme raudselt naerab mu välja, aga õnneks pole tal nii jubepeen restoran, seal ma ikka julgen söömas käia.
Istusime lauas umbes 5 tundi :D. Juttu jätkus pikemaks, aga enne viimast käiku ma tundisn ennast niii väsinult, et ma jõuga hoidsin silmi lahti. Naljakas, ma ei tea miks ma siin nii unine olen alati... Alguse asi ma loodan. Ma magasin 6-7 tundi.- peaks nagu piisav olema.
Viimane käik oli mingi magus asi, ma ei tea mäleta, mis täpsemalt. Kui osa rahvast ära läks, jäime meie väiksema pereringiga veel sinna teed jooma ja küpsiseid sööma. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma mahutasin enda sisse tol õhtul lihtsalt megakoguse toitu. Järgmised 2 päeva oli kõht täis. Aga õhtusöögi käigus juhtus naljakaid asju ka. Näiteks oli sinna õhtusöögi erinevate käikude kaarti kirjutatud kirjaveaga tõlkes "loomatagumik" vms. Appi ma ei mäleta mis teema sellega oli. See pidi tähendama mingit liha tegelt. Igatahes naerda sai palju. Siis oli selle liha peale pandud vahustatud muna vms, mingi vaht oli. Ja ma ei saanudki aru miks aga kuidagi nagu enda vabanduseks tõi kelner ajalehest väljalõigatud artikkli " Spermaga küpsetamine on moodi läinud!" näitasime seda artiklit lauas olijatele, kõveraid nägusid jagus kõigile. Kõik arvasid...jah.. IU. Jälle sai korralikult naerda. Siis Ine poiss-sõber hakkas luksuma. Tavaliselt olen Alati mina see, kes luksub. Ja nii naljaks oli näha-kuulda, et ma polegi ainuke ja ma ei tea, miks aga see ajas mind jubedalt naerma, igakord kui ta luksatas, ma hirnusin :D. Siis nalja sai veel sellega, et mu `vend´ei söö liha, samuti ta ei joo teed ega kohvi, ja kui tuli kohvi-tee ring siis ta palus sooja piima meega. Kelner hakkas temaga vaidlema, sest nad ei paku piima ega ka piima meega. Lõpuks ta ikkagi sai teekannus natuke piima ja vist isegi mett ka kusagilt. Kelner oli lõpuks tema peale juba päris pahane :D.
Peale õhtusööki sõitsime koju, ja mu kallis voodi...

Esimene korralik koolipäev.

Esimene tund oli füüsika. Olin kohe 25 min enne tunni algust koolis. Olen tubli, ma tean. Igatahes õpilasi eriti koolis veel polnud. Tormasin ülesse. Eriti närvi ajas see, et mul oli kirjas et Füüsika on klassis B2-0/8 . Järeldasin, et teine korrus kaheksas klass. Ma otsisin nagu tereve teise korruse läbi. Seal ei olnud mitte ühtegi füüsika klassi,. Ma olin juba mingi kõik peldikud ja elektrikapid ka igaks juhuks läbi uurinud kui mul tuli meelde et neil on ju ground-flour ja esimene korrus on meie teine ja teine korrus meie kolmas. TAUN!!! Kolmandale korrusele minnes, volaa esimene klass füüsika klass. Aga mitte ühtegi õpilast. Imelik. Ok ootan, mul oli veel mingi 15 min aega. Ootan-ootan-ootan. Siis tuli õpetaja, mingi suvakas, mitte füsa oma. Oi kuidas sa siia said, õpilased ei tohi omapead koolis olla. Mul oli nagu-MIDAVITTU again! Miks keegi öelnud pole...URR! Läksin siis koolihoovi, vaatasin kõik 600 õpilast olid seal, uups. Igatahes kui kell sai 8.25 jagunes rahvas erinevatesse gruppidesse. Maapinnale oli mingi värvilögaga kirjutatud erinevad klassid ja koolipäeva alguses pidid kõik oma klassi märgistuse juures seisma, kahes reas näod sisse poole. Siis tuli õpetaja ja kõndis meie keskel mingi 20 korda läbi, ridade vahe pidi olema täpselt nii väike, et kõik klassid ära mahuks, et keegi ei peaks võsas seisma ja täpselt nii suur, et õpetaja seal läbi mahuks. Hmm sõjavägi? Jaa. Siis pidime minema hanereas kahekaupa- pm nagu lasteaed käib käest kinni (õnneks ei pidand käest kinni hoidma), õpetajale järgi. Klassi jõudes istusin kohe kõige tagumisse pingi, kus ma kellelegi ette ei jää, ja kus kedagi ei sega. Mõtlesin et saan seal üksinda laiutada ja magada, aga ei. Mingi kutt istus mu kõrvale. Njh, pool klassi oli tühi aga ta istus minu kõrvale. Siis ta tõlkis mulle õpetaja juttu ja me hakkasime rääkima ja ma avastasin, et ta on täiesti normaalne inimene :D. Väga heasüdamlik, sõbralik ja abivalmis. Siis vaatsin ta tooli alla, hmm. Kiivri järgi tundsin ära, et see sama kutt, kelle kõrval ma eelmine päev istusin, või noh kes minu kõrvale istus. Oih :D.
Me rääkisime terve tunni igasugu teemadest, ka füüsikast. Järgmised tunnid istusime suht koguaeg koos. Enne söögipausi kutsusid tüdrukud mu nendega koos parki istuma, et ma saaks natuke flaami keelt õppida. Nad õpetasid mulle kuidas ennast tutvustada, me istusime kusagil poriste lehtede pea´l ja nad üritasid mind õpetada. Kõige hullem polnudki. Süüa küll ei jõudnud- ja kuna ma hommikul ka ei söönud siis oli kõht jube tühi aga järgmised kolm tundi elasin ka üle. Peale kooli (lõppeb 16.20) väntasin 4 km koju, vahetasin riided ja väntasin 10 km talli, tegelt ma ei tea täpselt mitu km see on aga umbes nii, veitsa rohem vist. Caprise on hobune, kellega ma sõidan seal. Ma olen teda natuke tundma õppinud ja mul on temaga juba päris normaalne sõita. Tegime paar koolisõiduskeemi ka trenni lõpuks. Kolmes jäljes ja küljendused on tal veidi kõverad aga meil on veel aega muutuda ;). Peale trenni siis porksikoti kallale. Üks mulle, üks talle, kolm mulle, üks talle jne...Kui see sai söödud, viisin ta boksi ja hakkasin koju väntama. Koju jõudes olin läbihigistatud,must,marg ja jubeväsind. Soe dušš paar sõna Silveriga ja vajusin voodisse.

Esimene september!- Feilide päev!

Nii. Hommikune äratus. Muidu nagu alati ärkan ma pool 6, siis on hommikusöök ja siis vaatab edasi, korda sättimine, koolikott valmis ja minek. Nii ma arvasin, aga... Mitte ma ei ärganud pool 6 nagu alati, vaid ma pidin just nüüd sisse magama! Feil nr 1!
Siis tormasin alla, viskasin kukkli sisse, nägu külma veega üle ja üles tagasi riidesse panema. Ma avastasin, et mu sukk on katki. Norm, ma pole neid kandnudki, aga see oli ilmselt kohvri luku vahele jäänud. Feil nr 2!
Õnneks oli mul tagavara olemas, nii siis riidesse, meigiks polnud aega, tõmbasin trepist alla joostes näppudega läbi juuste, et suuri pusasid poleks. Jalanõusid jalga surudes, väänasin endale krunni pähe, saapad (tikud) jalga ja garaaži ratta järgi. Išcha (koer) muidugi mõtles, et ma tulin temaga jalutama, ja ilastas mu triikpüksid täis. Feil nr 3!
Ma isegi ei jaksanud enam imestada, et mul täna nii sitasti läheb ja hakkasin lihtsalt naerma. Siis väntasin tatiplekiga paremal reiel koolipoole. Siuke ilus valge lätakas mustadel pükstel. Kell oli juba 7.50 kui kodust lahkusin, kool algab kell 8.25 ja sinna väntab umbes pool tundi. Miks nii kaua? Sest siin on nii jubepalju autosid hommikuti, mõtekam on ringiga ja mööda ilusat teed minna, kui, et olla sita tee ja ummikutega rajal. Ja eriti närvidele käib see, et kui mu sajakilone koolikott on pakiraamil ja mõni auk tuleb. Iga kolmanda augu järel see kukub tee peale, ma pean tagasi minema, seda uuesti pool tundi sinna toppima, siis uuesti hoo sisse väntama, sp ma vihkan auke! Õnneks esimesele septembril seda ei juhtunud, nii et feili ei tulnud. Aga kogemusi olen saanud talli minekust, nii et jah, seda juhtub. Kott on kukkund päris palju.
Nii pool teed kooli oli läbitud, ratas tegi juba viimased kaks nädalat naljakat häält, mõtlesin, et lihtsalt õli vähe, njh panin juurde kodus juba hommikul, hääl jäi vaiksemaks aga ikkagi kriuksus. Mis siis ikka, aga kui natuke rohkem, kui pool oli sõidetud, TUHH pedaal koos selle vändaga kukkus otsast ära. norm. FEIL nr 4!!!
See oli tõesti see hetk, kus ma tundsin TÕSISELT puudust oma vennast, või Silverist. Ma üritasin seda tagasi panna, aga selleks oleks olnud võtit vaja.
Kõik jalutasid koolipoole, ma ka , ratta kõrval, õline pedaal käes.
Kooli jõudes olin mõnusalt väsinud, higine, must, õline ja näost punane :). Feil nr 5!
Siis ma passisin seal paar minutit kuni kell sai 8.25, siis tuli üks õpetajatest minu juurde ja ütles, et meie klass alustab kell 9.10.
Nii et ma olin liig avara kohal Feil nr 6!
Ma ei saanudki aru miks ja mis värk on, aga jah midagi tuli vahele ja alustamine lükati edasi. Kella poole 9 ajal hakkas rahvas kokku tulema. Kõik istusid kooliõues kusagil puude all, või kusagil ääre peal. Mul oli liiga imelik minna suvakate juurde istuma ja siis ma seisingi pool tundi ühe koha peal, kooli nurgas. Siis kui kell oli 9.10 kutsuti rahvas mikrofoniga kokku. Siis jagati klasse laiali. Öeldi midagi ja mingid õpilased said kokku, ja siis läksid oma õpetajaga edasi. Ma päris sain aru midagi ju. Ma lihtsalt passisin seal, jamala üksi, mis siis, et 600 inimest oli ümberringi. Järsku üks vanem meesõpetaja lehvitas mulle, kutsus mu endaga kaasa. Ma ei osand midagi teha, läksin talle lolli näoga järgi. Siis vaatasin, et minu järgi tuli ka veel mingid õpilased, ma ei jõudnud neid eriti vaadata, juu see oli siis minu klass vm. Läskime kusagile pisikesse klassi. Kõik istusid maha. See ei saanud minu klass olla! Seal oli kõige vanem mingi 15 ma arvan, kui mitte vähem. Ja osad tundusid 8-9 ringis. Misasja. Mõtlesin, et äkki peaks püsti tõusma ja küsima: Midavittu, kas ma olen vales kohas wä?? Aga õnneks mulle tuli meelde, et see vist ei aitaks midagi, kui mind siia kutsuti siis järelikult ma pean siin olema. Lõpuks õpetaja ütles midagi, näitas näpuga minule ja siis rääkis ühe tüdrukuga edasi. Tuli välja, et ta palus sellel tüdrukul minu kõrvale istuda ja mulle tõlkida. Väga armas- ma polegi vales kohas-vist. Igatahes, sain siis teada, et see pole mu klass vaid need on kõik uued õpilased. See tüdruk, kes mu kõrvale istus, siuke paras beib, see ei tõlkinud mulle suur midagi, aga üks noorem 2-st või 3-st (8-s/9-s klass siis), kes istus mu kõravl pingis, rääkis mulle õpetaja juttu ümber. Pärast seda pooletunnist vestlust läksime uuesti õue. Siis jagati viimased klassid laiali. See oli nii, et rahvahulga ette seisis õpetaja ja mikkrist öeldi nimed, kes tema juurde minema peavad, aga mu nime hääldavad nad- kiira,kiara,keari, kaari, hmm, kui keegi suudab kaeri välja öelda, siis ma saan aru, reageerin ja olen õnnelik. Aga jah, mind polnud nimekirjas, see noorem tüdruk ütles, et ma pean ühe poisi järel minema, et ta on ka uus, aga, et ma olen temaga ühes klassis. Njh ma siis seisin ta kõrvale, ta vaatas mind kahtlase pilguga, endal klapid üürgamas peas ja mitte eriti suhtlemisaldis. Lõpuks ma siis tirisin teda varukast, ja küsisin, kas ta on ka teaduste-keelte klassis. Ja nii oligi, see on mu klassivend. Kahtlane kuju. Kui ta õpetaja poole kõndis, jooksin talle järgi, nagu pardipoeg oma emale :D. Kool tundus nii keerulise ehitusega. A-B-C osakonnad-läbi korruste. Kuna koolis on ka suurematsorti remont siis on paljud klassid suletud ja liiklemine tundus juberaske. Jõudsime klassi, istusin kusagile maha ruttu, sest tundus, et meid on liiga palju selle mini-klassi jaoks, imelik oleks püsti seisma jääda. Üks tüdruk istus mu kõrvale. Kõik jõudsid klassi, kohad said kõik täis ja osad istusid laudadele. Hmm meie klass. Igasugu erinevat sorti poisse. Rastadega-ilma, lokkis-siged, bakkidega-ilma, pikad, lühikesed, paksud peenikesed- väga erinev rahvas. Ja üks tüdruk + mina. Päris hea ;) Ei tegelt mulle meeldib. Mõni ilus poiss oli ka, aga mitte nii kena kui Silver. Meile öeldi tunniplaan, siin on nagu sada miljon erinevat klassi-suunda ja kõike muud, meil 16 poissi ja 2 tüdrukut, see teeb siis 18 inimest on üks klass ja meil oli kolm einevat tunniplaani klassi peale, see olenes nagu suunast mida sa õppida tahad.
Teadused-keeled/teadused-matemaatika/teadused-inimõigused/inimõigused-keeled/inimõigused-bioloogia/jne jne jne jne..... Väga palju valikuid. St seda, et iga tund on erinevate inimestega. Peale seda nö klassijuhataja tundi, mis tegelt ei olnud klassijuhatajaga, oli meil üks religioonitund. Aa ja siis see ka, et sa saad teha veel valiku, kas sa käid mingi usuga klassis näiteks, teadused-keeled-budaism. Kuid enamasti levib siin katoliku usk. Minul on teadused-keeled-mitteuslik valik. St seda, et kui teistel on kolmapäeviti kaks usutundi on mul ja mu rühmal lihtsalt mingi lebo tund, kus räägitakse hetkel tähtsatel teemadel. Näiteks enne valimisi räägitakse valimistest, sügiseti räägitakse haigustest, siis mu klassivend ütles, et enamasti räägitakse seksist, kui millestki muust enam rääkida pole.
Igatahes, see tüdruk, kes mu kõrval istus alguses, tema nimi on Niina. Kirjutatakse vist Nina või Nine ma ei tea, aga Eestipäraselt Niina. Ta tutvustas mulle vahetunnis oma sõbrannasid, hmm... Nagu mingid 15-aastased tibid. Kõik käisid samas klassiastmes, kus mina, ehk siis 5-das, ehk siis meie süsteemi järgi 11-das. Hambaklambrid-megapalju deodoranti, erkasates värvides kuid näritud küüned, tupeeritud juuksed, värvilised Hello Kityga klambrid ja hästi kondised kehad. Ja kes igal vabal hetkel võtavad ringi ja hakkavad sädistama. Ma olin nendega 5 min koos ja siis üritasin vaiksel ära hajuda. Tegelt ka, ma olen pigem aasta otsa üksi kui nendega. Enne religiooni tundi tuli üks tüdrukutest (see kõige tibim kambajuht) minu juurde: " Hei tsau, see on mu vend...ta istub su kõrvale!" Ahahh, oleks võin küsida, kas sa tahad, et ta istuks su kõrvale vms. Ei aitähhh ma ei taha mingit geelipede enda kõrvale.... Njh siis ta istus mu kõrvale, ma isegi ei vaadand talle kordagi otsa, ma teadsin, et ta on mingi ülbik, mingi hull naistemees endaarust. Ta ka palju ei rääkind, oli vist õnnetu, et ma ise temaga suhtlemist ei alustanud. Peale kooli jalutasin 10 cm-tel Kontsadel koju 4 km, ratas käekõrval - Feil nr 7!
Koju jõudes olid jalad surnud, aga valikut polnud, ma pidin koeraga välja minema. Ja kuna ta oli nii energiat täis polnud mul aega kolmandale korrusele minna, et jalanõusid vahetada. Nii ma siis jalutasin kontsadega ja suure koeraga pargi poole. Vähemalt lasi kohe esimene auto üle tee. Tänavas, mida ma pean läbima, toimus ühe maja juures remont ja töömehed hakkasid vilistama ja uilgama ja hüüdsid midagi. Siis kaks tükki kõndisid mulle terve tänava pikkuse järgi, üritasid vestlust alustada. Kiirendasin sammu- tagant hüüti: Hey- stap. ja veel midagi, millest ma aru ei saand. Tänava lõpus, keerasin ruttu pargi poole :D ja nad jäid sinna nurgapeale lehvitama ja hüüdma. Ma karjusin vastu: I speak English only, sorry! Nad siis kirusid seal midagi vaikselt ja ootasid niikaua kuni ma metsa puudevahele ära kadusin. Pervod. :D. Mu `isa´ütles ka, et ma ilma koerata välja ei läheks. Õhtul jälle, rääkisin natuke Silveriga ja vajusin unne. Jälle jube väsinud. 6 tundi magusat und oli parim, mida soovida sai.

Viimane vaheaja-päev!

Nii! Kooliasjad on kõik ostetud, no pm. Praegu siis 31.08 õhtu ja pakin siin oma raamatuid paberisse. Jube suured ja vastikud raamatud. Tegelt raamatud polegi nii väga suured, mingi sutsu väiksemad kui A4 ja mingi 100 lk ainult. Aga TV-ud on A4 suurused ja mingi 350-450 lehekülge!!! Ja neid peab igapäev kooli tassima. Tuletame meelde, et mu kool on siit 4 km ja pool teest on mingid värdjad munakivid või lihtsalt kividest tee. Asfaldi (krt ma ei mäleta kuidas seda sõna käänama või kirjutama peab- no pohh) on vähem. Ja siinne asfalt on jube- nagu mitte lihtsalt jube, vaid jubejube. Mitte igal pool, aga just minu kodust koolini. Eks see peabki nii olema ju. Igatahes, ma ei tea , mis raamatut ma praegu paberisse topin, pole aimugi, igaühes on ühtlane võõras tekst. Mata, inka, beo, keemia ja füsa tundsin ära, aga ma ei tee isegi vahet kumb on prantsuse, kumb saksa keel :D irw... ´Hispaania keel ka. Hmm. El locos. Ja siis mingi teadused, psühholoogiad jne jne, ma ei tea mis raamat kuhu läheb, st esimesel päeval saan need KÕIK kaasa vedada, juhuu! Kui ma olin juba mingi kaks tundi nende raamatutega jännanud. Paber-kile-paber-kile-jne tuli mu `õde´tuppa, küsis, kas ma poest tahan midagi, ei tahtnud, ja siis enne äraminekut ta mainis, et siinsetes koolides pole vaja raamatutele kilesid ega pabereid panna. Mine perse. :D . Aga noh-vähemalt olen siis ainuke korralik. Mässisin viimased raamatud paberisse, rääkisin veidi Liisi ja Mr. Silveriga. Ja siis Ruttu voodisse. Iga õhtu olen jube väsind...

Esimene nädal kodus.

Esmaspäevast pühapäevani on üsna sama teema olnud igapäev. Hommikul ärkan üles, lähen söön koos perega all hommikusööki- tööpäevadel tavalised võileivad värskelt pressitud mahlaga + tee ja puhkepäevadel on võileibade asemel soojad ahjust tulnud šokolaadikukklid vms. Väga mõnusad asjad :P. Peale sööki koeraga välja. Siin tänavatel on ilma koerata käimine üsna võimatu. Tegelt kui ma olen talliriietega, megaväsind, higine, must ja sitane-just 10 km täiega vändand siis nad hoiavad ka rohkem tagasi aga muidu ikka vilistatakse või hüütakse midagi järele. Alguses oli asi eriti hull, autod jäid seisma ja küsisid kuhu ma minna tahan ja miks ma üksi olen jne jne. Siin vist ei ole moes niisama jalutada, kas vändatakse rattaga või pissitatakse koera. Niisama jalutajad tunduvad imelikud. Njh ma igatahes peale sööki käisin alati jala linnas. Mitte suures linnas GENT-is vaid oma väikse linna keskuses. See minu majast mingi 3 km. Seal otsin jäätist tavaliselt ja vaatasin niisama ringi. Uus ja huvitav koht. Ilus linn. Kodutee meeldijäämine oli minujaoks ka täiesti üllatus, sest ma olin kindel, et ma ei oska enam tagasi minna, aga nägitsa, teekond jäigi meelde. Mitte et see raske oleks olnud, EI, ma olen lihtsalt nii loll et ma või Sauel ka ära eksida. Peale linnaskäiku ma enamasti naasesin koju, krabasin mõne puuvilja ja siis läksime emaga koos talli. Kui ma temaga koos lähen siis enamasti sõidab tema, ma teen vahest soojenduse. Aga tihtipeale kui tal tööl kiire siis ma käin üksi sõitmas. Tall on minu kodust autoga minnes mööda mnt-d 20 km , mööda majavaheteid 15, ja rattaga kõige lühem tee on 11-12 km . Aga seal halb tee nii, et kui mu lmidagi pakiraamil-tekk,valtrap,porgandid, enda käekott.-siis ma pigem lähen mööda head teed, kus pole auke. see on ka umbes 14-15 km. Igatahes üsna palju rattasõitu. Peale talliskäiku uuesti koju-koeraga välja ja sööma ja siis räägin kodustega ja siis magama. Õhtuks olen nii väsinud, et vajuks lihtsalt sekundiga unne, aga kõik tahavad minuga rääkida, ma ei saa siis und endale lubada. Aga üldine seisnud on hea, saab hakkama- nii mu päevad veerevad. Teisipäeval käisin kooliasju ostmas ja imestasin, et neil pole poodides üldse vihikuid, igast mappe ja kaustu on miljon kolmsada aga vihikuid... Imelik. Ma pidin kõik kooliasjad ära ostma, mul oli ainult 45 EUR-i taskus ja seal ei saanud kaardiga maksta. Ainult linnas saab kaardiga maksta :(

Pühapäev 22.08

Täna toimus suur grill, kus olid siis kõik YFU-Belgia vabatahtlikud, kõik vahetusõpilased 2010 ja kõikide nende vahetuspered. Rahvast oli päris palju, suur grill toimus samuti, ilm oli ilus ja kõik sujus hästi. Olime oma vanematele väikese esinemise ette valmistanud ja siis kui kõik oma söögi kätte said hakkasime me neile laulma. Kuna see toimus väljas, oli muusika tõelsiselt vaikne, kõik panid oma viisi, kõik olid erineva volliga. Nagu kassikoor. Aga vanemad olid väga õnnelikud, et me natukenegi üritasime, aplaus oli vägev, kuigi ma ei tea mille eest, minuarust oli meie kõigi ( ma ausaltõelda ei teagi palju meid seal oli aga mingi 50 õpilast ehk?) seas ainult üks, kes päriselt laulda oskas. Pärast grilli sõitsime kodupoole, jäin autos magama, sp ma palju linna ega maad ega ka kõike muud ei näinud. Sõit kestis mingi 1.15h ja kohale jõudes oli mu juba tunne, jee ma olen kodus. Kuigi ma olin seal ainult pm kaks päeva olnud. Õhtul vajusin paari sekundiga magama.

YFU- Info ja Keele laager.

Teisipäevast 17.08- pühapäevani 22.08 oli meil siis laager, kus põhirõhk oli flaami keele tundidel, kuid, kus sai ka palju muud huvitavad tehtud. Päevaplaan oli pm: äratus-söök-flaami keel-mäng-Infotund-lõunasöök-flaami keel- paus- infotund- õhtusöök ja taaskord mingi õhtune activity. Päevakava oli väga tihe, vaba aega väga vähe, sest pausid olid tihtipeale poole tunni asemel 15-20 min. Ainuke aeg, kus sai puhata oli söögiaeg, sest see kestis üsna pikalt, süüa sai jube-jube palju. Laual oli kõikvõimalik, õhtusöök oli kolmekäiguline. Ma arvan, et juba see laager võttis 10% sellest rahast, mis me maksime. Aga rahvas oli sõbralik, YFU vabatahtlikud olid väga toredad ja abivalmis. Mängud, mida me mängisime olid tihtipeale üsna ajuvabad ja moraalinormide järgi isegi veidi teostamatud, aga nkn ma sealt kedagi ei teadnud ja keegi mind ei mäleta, nii et miks mitte, julge pealehakkamine on pool võitu. Ja meil oli loeng teemal " Seks on Džungel" Kus me mängisime verbaalset sekselu, ühesõnaga me võtsime kaardi ja sealt sai lugeda kas sa oled suguhaigusega nakatunud või mitte ja kas sa oled kaitstud ja kui ja siis millega. Ja me pidime minema üksteise juurde ja küsima: "Kas seksime?" (Imelik ma tean) ja siis pidi jah vastama ja kui su "partner" oli nakatanud siis said sa ka selle haiguse, aga kui sa olid kaitsutud siis ei saand, tulemusi (kas oled või ei ole) pidi tabelist vaatama. Ma sain HIV (A).
Imelik mäng, aga nendele, kes tulid siia endale voodikaaslast otsima- neile oli seda vaja. Ma ainult naersin terve mänguaja. Igatahes mängude ja infotundidega said kõik vajaminevad teemad ja probleemid, mis meil ette võivad tulla lahendatud. Nii et sellest nuumamisest ja tihedast graafikust oli kasu.

Esmaspäev- elamisluba

Hommik nagu iga teinegi- leib,šokolaad,värske mahl... Siis kui èmal` tööga väike paus tuli, läksime kuhugi immigratsiooniametisse vms. Tegime mulle elamisloa ja kõik sinna juurde kuuluva. Aga meil jäid osad asjad koju ja pilte ka polnud. Tee peale jäi fotograafi kontor. Läksime sinna. Täielik selline inglisepärane fotokeskus. Nagu kusagilt filmist välja lõigatud. Kõik seinad olid igasugu võimalikke asju täis riputatud/ kleebitud. Mõned asjad mis silma jäid- ülivanad perepildid, maakaardid, vanaaegne jalgratas, erinev portselan. Toas oli kaks lauda, mõlemad olid tohutult sassis, ja seal oli igasugu pabereid ja lipikuid ja pilte jne jne. Ühe laua taga oli arvuti, ja teise taga kassaaparaat, mõlemad vaevu-vaevu paberivirna alt välja paistmas. Tagant toast astus sisse täielik inglise vanahärra. Viisakas ja aupaklik nagu oleks 18 sajand. Läksime kolmekesi tagatuppa, minust tehti passipilt (mis ma hiljem arvasti, et jäi väga jube), kokku oli vist 8 pilti ja maksid 5 Euri vms. Härra fotograaf lisas enne äraminekut: "Neid pilte võid anda vaid headele poistele!" ( nii armas ) :) Võtsime kodunt vajaminevad paberid ja sõitsime tagasi. Siis sain oma elamisloa kätte. Ja ma ei väsi kordamast, et esmapilgul tundub siin tänavatel liiklemine võimatu!

Pühapäev

Pühapäeva hommikul olin varajane nagu linnuke, ootasin kuni teised ärkasid. Sõime hommikusööki. Hele täistera leib või ja šokolaadiga (selline millimeetri paksune šokolaadi tahvel, mis ongi mõeldud saia/leiva peale). Siis iga hommik on laual värskelt pressitud greibi/apelsini/mandariini/sidruni mahl. See on väga maitsev ja kasulik ka, seda hakkan Eestis ka kindlasti tegema :). Kuna vanemad olid mõlemad võtnud endale vaba päeva, siis oli meil aega ringi rännata. Käisime korra veel mõlemaid hobuseid vaatamas, siis éma´hobusega proovisin natuke sõita ka. Selline tüüpiline koolisõiduhobune, kes pole ammu midagi korralikku teinud ja on veidi paksuks ja laisaks läinud. Tall oli ilus puhas ja korralik, rahvas väga sõbalik.
Peale ringireisimist läksime koju ja sõime lõunat. Mingi 20x20 cm kilepakk, mis on pungil täis rohelisi asju. Pm nagu võtaks põllult peoga midagi, aga see oli väga maitsev, osad taimed olid mõrud või kibedad, aga pikapeale hakkasid need ka maitsema. Ja taaskord oli laual leib šokolaadiga. Ja tee, hommikul oli ka tee. Siis käisime poes, tegime suure šopingu, st kaks lillkapsast, üks murulauk, 2 prokolit ja kassitoitu. Õhtul oli laual mingi kotlett, ma juba suure isuga, et oo kana:D. Päris oligi ju. See oli taimetoitlaste kotlett, st seal on natuke lihaasendajat (mis maitseb nagu vettinud kana) ja siis igasugu köögivilju. Ja mõned kotletid olid lihaasendaja ja juustuga. Pole sellise toiduga harjunud, aga kõht oli tühi ja see tundus täitsa hea!
Peale õhtusööki ronisin vaikselt üles oma tuppa, korraks tuli jälle paha tuju, sest see polnud MINU tuba, siin polnud MINU pere, see ponud MINU voodi, aga siis rääkisin natuke Silveri ja Liisiga ja tuju läks veidi paremaks. Kuigi, kui ma kuulen kuidas Sauel igasugu asju tehakse, kes kellele mida ütles, kes mida teeb/tegi siis tuleb natuke kade tuju, aga siis ma ütlen endale kõva häälega, SA saad selle vasti tagasi. Seda lauset ma olen pidanud endale palju ütlema, aga see teeb asja ka alati paremaks. Üks asi, mis tuju heaks teeb on ka see, kui ma panen silmad kinni, võtan Silveri kingitud kaelakee kätte ja mõtlen millegi ilusa peale.
Ma isegi ei mäleta, mis ma sellel õhtul tegin/rääkisin ma olin jälle nii väsind, et vajusin magama.

Laupäeva hommikune äratus oli kift. Kargasin selle peale üles, et telefon helises, äratuse kolmas ring juba, st ma olin poolt tundi sisse maganud. Kell oli juba pool 6. Ja kell 6.20 pidin ma lennujaamas olema. Hüppasin voodist püsti ja hakkasin riideid selga toppima, ise samal ajal Silverit igasugu võimalike asjadega loopides, et ta üles ärkaks. Algus oli üsna vaevaline, poiss magas mõnusat karuund. Üks osa minust karjus, et ma ta magama jätaks. Aga kui ta aru sai, et ma hakkan minema siis oli ta vähem kui kahe sekundiga krapsti riides ja valmis minekuks. Ta seadis oma sammud alla, kui ma järsku avastasin, et mul pole kohver veel täielikult koos, leidisn veel paar sellel hetkel vajalikuna tunduvat asja ja surusin need jõuga kohvrisse. Ise samal ajal lootes, et kohvri õmblused sellele survele ikka vastu peavad.
Istusime autosse. Issi, emme, cathy ja mina ühes autos ja Silver, Morten, Liis ja Merili teises autos. Sõitsime linnapoole. Enesetunne oli hea, arvasin, et tuleb mingi hull masenduse hoog peale aga ei tulnudki. Jõudsime lennujaama. Leidsime YFÙ vabatahtliku ja ootasime kuni kõik kokku said. Lõpuks tegime kõik koos check in-i ja andsime pagasid ära. Siis olin koos pere ja sõpradega, erilist nagu äramineku tunnet, et ma ei näe neid enam pikka aega, nagu polnud. Kurb tuju tuli alles hiljem, kui oln turvaväravad läbinud ja koos Janiga õige värava ette istunud siis tuli kurb tuju, ja kohe väga kurb tuju. Kurb oli lahkuda, kurb oli minna kohta kus sa ei tea mitte midagi, ei tunne mitte kedagi jne. Siis tulid peale uued mõtted, kuidas me Berliini lennujaamas hakkama saame ja kas pere ikka tuleb lennujaama vastu jne. Kurbus sai unustatud ja pähe tulid positiivsemad mõtted. Esimene maandumine oli Hamburgis, tangiti ja lasti osa rahvast maha, teine maandumine oli Berliinis, kus pidime oma check-in-i leidma ja värava juurde jooksma, sest aega oli vaid 20 min. Kuna Hamburg-Berliin lennuk hilines siis oli aega veel vähem. Tiina ja Jan küsisid suunda, mina ja Carolin jooksime neil sabas. Lõpuks leidsime check-in-i ja ajasime paberid korda, nüüd oli vaja vaid värav üles otsida, Check in-i töötaja ütles, et me peaks kiirustama. No shit. Jooksime ikka pääris kiiresti, Jan kõige ees, mina järgi ja veidi aja pärast Tiina ja Carolin. Jooksime värava juurde ja -volaa- see oli kinni. Jan hakkas juba paluma, et palun palun laske meid sisse, me peame selle lennuki peale saama. Mees vastas talle midagi. Jan aga anus, me peame, me peame. Mees hakkas naerma ja kordas `"We´ll start in few minutes!"
Siis me hakkasime kõik naerma ja saime aru, et mitte lennuk ei stardi vaid nemad alustavad peale laskmisega. Ootasime siis üks 15 min ja saime seejärel lennuki peale. Lennuk oli pisike nagu eelminegi aga istekohad olid head. Esimese lennuajal oli 6A mul. ehk siis üsna ees ja akna all. Teise lennu ajal mingi 6-7 rida aga koridori pool. Lõpuks kui jõudsime Brüsseli lennujaama, kõmpisime vähemalt kaks kilomeetrit, käisime kõik korrused läbi, et oma pagasit leida. Neljandale -Esimesele- Neljandale jne jne jne.... Lõpuks siis leidsime üles. Kui pagasi olime kätte saanud hakkasime väljapääsu otsima, ja õnneks leidsime õige augu. Ma uurisin seal oma kotis ringi. Kui juba üks eestlastest hüüdis: " Oo! Kaire, vaata sinna!" Ja seal oli suur mingi poolteist meetrit korda 40 cm suur silt WELCOME KAIRE! :D ....See oli tore. Ma nägin jube rääbakas ja väsinud välja aga nojah, ma olen enamuse ajast selline ju. Pere rääkis veel natuke aega teiste peredega ja siis läksime parklasse. Esimese asjana kaotas ema parkimiskaardi ära, see jättis temast veidi hajameelse inimese mulje. Aga ta natuke ongi selline :). Koju jõudes, kui nägin oma tuba, viisin asjad ära, mulle näidati maja. Kõik vannitoad, wc-d, magamistoad jne jne. Ja siis jäin hetkeks oma tuppa üksinda. Ja siis- siis see tuli. Täielik masendus. Ma ei tea isegi miks aga lihtsalt nii halb tunne tuli, nagu " appi ma tahan ära siit" mul oli selline tunne, et ma kannatan ainult paar tunnikest veel, maximum päeva... Aga siis oli eriti masendav mõelda, et 10 kuud!!!. Õhtul tegime ringreisi, vaatasime mõlema vanema hobuseid ja sõitsime veidi linnas ringi. Linn jättis endast JUBE KEERULISE mulje, ja kusjuures ongi jube keeruline, samasugused majad, majade küljes ei ole ei tänavanime ega majanumbrit. Isegi enamustel ristmikutel pole näidatud kus tänaval sa oled, või kuhu minna saad. Nii et isegi kaardist pole kasu... Esimesel õhtul koju jõudes, sõime mingit salatit ja ma kukkusin voodisse nagu väike väga-ära-kurnatud laps...

Reede

Täna siis reede 13. Ehk siis 13 ja reede, ehk siis ebausklikele midagi hirmutavat.
Aga jah enamus asjad on pakitud, või noh, kokku pandud, mõned kutsed laiali saadetud. Kõik nii nagu ennegi, ootan äraminekut, samas ei taha ära minna.
Õhtul siis tuleb pisike istumine.

Enne reisi.

Järgnevad paar juttu on järgel kirjutatud, Copitud märkmikust seega ülespanemise kuupäevad ja jutu sisu on erinevatel kuupäevadel.
On juba neljapäev 12. Täiesti õudne, kui kiiresti aeg läheb, kui sa seda ei taha. Või noh tahad, aga pole neid asju veel päris läbi mõelnud, et mis edasi saab. Olen juba paar päeva tagasi kõik asjad ära pakkinud, kuid vahepeal jälle kasutasin neid ja siis viskasin kuhugi hunnikusse. Ühesõnaga mu tuba näeb kohutav välja. Riidevirnad + tolmurullid nende all ja kõrval ja siis sada miljon muud asja, mis kõik toa koledaks teevad. Ja kõigele lisaks on viimased paar ööd Silver siin maganud, mis iseenesest on väga tore, aga ta hakkas kindlasti mu korra hoidmise oskustes kahtlema. Hakkan parem kohe kraamima, sest aega on vähe, teha on palju, toa peab korda saama, asjad pakitud ja sõpradega peab ka veel koos olema. Seoses sõpradega ongi selline väikene tülikas märkus, et kuna ma suhtlen üsna erinevate inimestega siis ma pean igaühega eraldi koos olema ja kuna ilmselgelt mul nii palju aega pole siis lihtsalt pean igaühega ainult korraks kohtuma. Ja siis need teised saavad kurjaks jne jne... Nagu ma hakkaks surema. Ma tulen ju kohe tagasi, ühed jõulud, üks kevad ja voalaa ma olengi jälle Eestis, sama tavaline kui alati. Igatahes, reedel tuleb tuleb pidu, vist......Peaks tulema. Keegi veel kutseid pole saanud, aga ehk keegi viitsib end kohale vedada. Ma siis lähen koristama.

Päev enne minekut.

Ma nüüd küll kirjutan palju hiljem järgi aga ma copin oma arvutisse salvestatud tekste seega salvestamise ja kirjutamise kuupäevad on erinevad, ärge pange tähele.

On juba neljapäev 12. täiesti haige kui kiiresti aeg liigub, kui sa seda ei taha. Või noh tahad, aga pole neid asju päris täpselt veel läbi mõelnud. Ma pakkisin juba paar päeva tagasi kõik riided kokku, teiste asjadega on veel aega. Aga vahepeal olen neid riideid jälle kandnud, kõik on sassis ja mustad. Üleüldse mu tuba näeb väga jube välja, see pole vist kunagi nii kole olnud ja lisaks sellele on mitu ööd järjest Silver siin ööbinud, kes ilmselt mu korrapidamise oskustes kahtlema hakkas. Ma hakkan nüüd uuesti puhastama ja pesema, siis saan oma maine ehk taastatud. Või siiski mitte. Kõik sõbrad tuttavad tahavad mind näha, mingeid õpetussõnu kaasa anda. Vanaema oli väga kurb ja otsustas, et ta siiski ei taha mind ära lubada. Korraldan reedeks pidu, keegi veel kutseid saanud pole, ise ka ei tea millal täpselt pidu pean ja kus. Aga seda tean kindlasti, et viimasel päeval Sauel tahan olla koos oma sõpradega ja Silluga.

Eesti Tripp

Jõudsime eile Saaremaalt koju. Teisipäeval läksime Hiiumaale, ööbisime Eesti kõike läänepoolsemal poolsaarel. Panime telgi kuhugi RMK ala randa püsti ja hakkasime grillima. Muidugi hakkas vihma sadama ja grillimine oli omaette kino :D. Nii pagana pime oli, süsi oli märg, ja vihma kallas. Üks lihatükk kukkus pimedas ümberkeeramise käigus maha, liiva sisse. Pesin puhtaks ja grillisin seda edasi. Siis grillikaas käis kordamööda maas ja grillil,sealt tuli ka mõnuga liiva lihale :D. Siis läks ilm eriti hulluks, välku lõi nii tugevasti ja palju nii, et terve metsaaluse lõi valgeks ja siis see vastik müristamine, mitte tavaline vaid selline eriti rõve ragin nagu kohe juhtuks midagi eriti jubedat. Eriti napakad Morten ja Mati läksid merre ujuma, meri oli meist mingi mõnekümne meetri kaugusel, rand oli ka imeilus ja loodus metsik, aga sellise ilmaga ikka ujuma ei läheks. jJa siis oli seal igasugu veneaegseid punkerid ja suuremaid ehitisi. Mina igatahes põgenesin esimese kärgatuse peale autosse, seal ohutum olla. Silver tuli ka korraks, naeris natuke mu üle ja läks siis uuesti grillima. Nagu väike rüütel seisis seal täielikus tormis oma grilli kõrval :). Silver oli autosse kütnud oma 30 kraadi ja seal oli nii mõnus olla...Samas oli seal täielik seapesa. Nelja inimese märjad riided igal pool rippumas, sööginõud, miljon pudelit, toidukotti, riidekotti ja kõike muud. Ime et me sinna üldse ära mahtusime. Selline õige matkaauto :D Lõpuks siis tulid Morten ja Mati ujumast tagasi, sõimasin neid natuke, et nad sellise ilmaga üldse väljas olid ja siis olime kõik koos grilliääres, ootasime liha, ilm oli juba natukene paremaks läinud...Kui liha valmis sai, läksime autosse, sõime ja passisime niisama. Siis läksime telki magama...Järgmisel päeval ärgates nägime, et autol oli rehv tühi. Panime tagavara oma alla, vale poole oma aga savi, peaasi, et sõita saab :D. Aga palju me sõita jõusime- 1-2 km, kui kuulsime naljakat häält. Moretn hüppas välja vaatas, tagavara kumm ka tühi. No kurat...Mul oli jumala lahe olla, jälle üks seiklus, Silver veel põdes seal midagi, siis helistas isale, see omakorda kutsus mingi tuttava autoabi kohale. Ootasime mingi tunnikese ja auto oli kohal, silver läks koos rehviga kaasa. Me jäime kolmekesi mnt äärde ootama. Mati magas autos, Morten tõbles ringi nagu tavaliselt, teda jätkus igale poole. Ja mina korjasin mustikaid, megahead olid nagu, isegi paar metsmaasikat leidsin, mis olid lihtsalt niiiii head, aga kui neil oleks "kõlblik kuni" kuupäev peal siis oleks see tähtpäev juba ammu möödas. Suht lödid ja väärakad olid aga lihtsalt niii magusad.Lõpuks kui enam kükitada ei jaksand istusin autosse ja krõbistasin viimase paki sihvkasi lõpuni. Siis tuli Silver koos autoabi maasturiga, väntasime parandatud ja täis pumbatud rehvi uuesti alla. Tuli välja, et selles originaal rehvis oli ilus suur terav kruvi. Kui auto korda saime kimasime Kärdlasse, käisime poes, tankisime ja siis sõitsime sadama poole, sadamas ootasime mingi poolteist tundi ja siis sõitsime minipraamiga Saaremaale. Saaremaal olime kaks ööd ja siis Sauele.

Aeg, aeg, aeg...

Täna on juba laupäev (13 päeva veel) , seni pole mineku või noh pere kohta infot juurde saanud. Nõme! Teisipäeval viisime Frau Viljandisse- Saare tallidesse. Seal siis Eesti ainuke hobuste günekoloogia keskus. Fraule valisime koos pere ja arstiga nö. peika siis. Valisime välja KWPN (hollandi soojaverelise) 4-aastase täku. Pildide pealt nägi ta alguses kohmakas välja, aga kui veidi süvenesin ja ette kujutasin, milline ta täiskasvanuna võiks olla siis ta hakkas mulle meeldima. Tallis kohapeal tundus ta jõle suur, mitte väga kõrge, just suur. Tugevad jalad, noore hobuse paks kõht, veidi pekine kael jne :D. Aga eks ka kõige kaunimad hobused olid selles eas jubedad.
Nii, et varsal peaksid ideaalis tulema pikad tugevad jalad, keskmise pikkusega tugev selg, suur, ilus, kumer (vb veidi pikem) kael ja perfekte tagumik :D. Nüüd neljapäeval helistasin arstile, ta teeb Fraule hormooniravi, et tiinestumine oleks kindel ja püsiv. Võimalik, et näen teda veel enne lahkumist. See oleks väga tore:). Praegu siis korraldan lahkumispidu ja närvitsen niisama...

Jube...

Samal päeval teine postitus, aga no vahet pole. Ma just avastasin, et mul on ainult 19 päeva veel jäänud. Silver tuleb ka alles ülehomme ja siis kaob varsti jälle. Ja kõik muud asjad on ka pahasti :). Tegelt ma tahaks flaami keelt õppida ja Belgia kohta infot koguda, aga ma ei saa, me lähme perega tädi juurde külla.

ELO- eelorientatsioon ja peale seda

Kirjutan veidi tagantjärgi ELO-st. Üritus toimus Mustjõe Kõrtsitalus, väga meelidv ja ilus koht iseenesest ja meid oli seal kokku vahetusõpilasi 5o-60 ringis pluss nö. staff nagu nad ennast kutsusid. Üritus algas reedel sellega, et kogunesime Baltijaamas-Tallinnas. Jõudsin üsna vara kohale ega saanud ka täpselt aru, kus ja kellega kokku peaksin täpselt saama. Mingid noored seisid R-kioski juures kohvritega, no need pidid ju nemad olema. Läksin kohe küsima, ja volaa ongi minu saatusekaaslased. Ootasime seal ligi tund ja siis kui õige aeg kätte jõudis, saabusid YFU vabatahtlikud, ehk siis eelmised vahetusõpilased, kes YFU-t abistavad ja uusi vahetusõpilasi harivad oma kogemustega.
Kui kogu punt kokku sai, alguses meid ei tundunudki nii palju, istusime rongi esimesse vagunisse. Aga kui kõik olid istekoha leidnud oli terve vagun meid täis :D. Sõitsime Aegviidu suunas ja üks peatus enne lõpp-peatust hüppasime maha. Viskasime oma kotid ja kohvrid kõik vankri peale, mida vedas kahjuks auto ja hakkasime sihtkohta jalutama. Teekond oli üsna pikk, ma ei saanudki aru, kas 2 või 5 või 10 km. Väga palav oli ja tee tundus pikk. Kohale jõudes sain uued energiasüsti, sest sihtkohta oli jalutamist väärt. Vana talumaja , ilusad palk-hooned, lambad, väga kena kõik. Ja tuppa minnes oli ukse kõrval suur-suur-suur siga, keda valvad kuri hani. Toad olid väga kiftid, ma ei oskagi neid kirjeldada, igaüks peab ise vaatama minema.
Yfu korraldus oli nagu sellistel laagritel ikka, hommikul mingi kergelt napakas äratus, tsiteerides "Aeg on tõusta, pesta lõusta!!!". Siis hommikusöök, vaba aeg, loeng,vaba aeg, loeng, lõuna, vaba aeg, loeng, vaba aeg ja siis õhtul mingi teemaga seotud mäng vms. Läbivõetavad teemad olid, "kuidas käituda", "koduigatsus", "kool", "lennuajad", "pere" - Mida mul Veel EI ole.
Pere kohta on jah kahju, ma vaatan keskeltläbi ligi 8 korda päevas oma e-maili, ega juhuslikult pole keegi sinna midagi saatnud. Aga seni mitte.
Istun siis üksinda nurgas, sõbrad on saaremaal, õpin oma flaami keelekest, pakin vaikselt asju juba. Üritan oma tuba võimalikult puhtaks ja tühjaks jätta, et keegi saaks sisse kolida, õde näiteks. Jube palju asju on teha jäänud, aga ei oska kusagilt otsast alata. Frau tuleb viljandisse paaritusse viia, ma pean jubedalt veel mingeid paberiasju ajama, isegi Euroopa ravikindlustuskaar on veel tegemata. Mul on vist juba see esimene stressiperiood, ma tean, et mul palju teha, aga ma lihtsalt ei suuda neid asju piisavalt kiiresti korda ajada, mu mõtted on kusagil mujal ja selline tunne, et kogu see vahetusaasta teema on unenägu, et ma tegelikult ei lähegi. ´Pool aastat tagasi olin ma juba ette mõelnud, kuidas ma seal olen, mida ütlen, kuidas ennast tutvustan teistele, aga praegu pole mul õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan seal susiseva keelega maal, kus keegi sinust aru ei saa, kus keegi ei hooli.
Samas olen täiesti kindel, surmani veendunud, et minuga ei juhtu mitte midagi hullu, lihtsalt uued kogemused, sest mul on taga nii tugev tiim, nagu on seda YFU oma meeskonnaga.