Sepakursused

Sellel ajal kui veel lumi maas oli läksime koos `isaga´ tema farmeri paberite projekti raames sepakursustele. Ma ei ole kindel kui seaduslik oli, et ma seal kaasas käisin, aga noh jah. Rahvas võttis meid sõbralikult vastu. Nagu ikka jäime teeolude tõttu natuke hiljaks, aga sellest polnud hullu. Rahvas ootas meid kohvi juues ja jutustades. Mõisakompeks kuhu meid oli kutsutud oli tõepoolest vägev. Uhke tall ja kümned erinevad luxkaarikud aida all. Suur täispuidust maja koos baari ja konverentsiruumide ja tõllakuuri ja kõige muuga. Väga ilus, uus ja kallis ehitis. Väga ilus samamoodi. Üleval ootas meid siis üks soe tuba, kus oli siis esimene teooriatund. Rahvast oli kohal erinevatest kohtadest üle Belgia. Vanuses keskeltläbi 30-40. Alguses oli veitsa tunne, et ma ei peaks siin vist olema, aga kui tund algas siis jagati kõigile palju paberit ja materjale, sealhulgas ka mulle ja siis ma mõtlesin, et mu kohalolek polegi väga taunitud :). Slaidshow-ga näidati erinevaid fakte hobustest ja kuidas on vale- kuidas õige seisak/kõnnak. Väga õpetlikud videoklipid valesti ja õigesti kõndivatest hobustest. Ja üllatavalt palju sain ma ka loengupidaja jutust aru. Enamus kohtade peal, kus `isa`tahtis mulle juttu lahti seletada, ma pidin teda peatama ja ütlema, et ma sain aru. Iseenesest väga hea ju :). Mõned korrad oli nii, et kui `isa`kõrval olevad mehed mingid nalja tegid ja kogu seltskond naeris siis ma vaatasin tuhmi näoga otsa ja üritasin aru saada, millest jutt. Pm naersin alati kaasa, kas siis sain lõpuks aru, millest jutt või naersin enda üle kui loll ma kõrvalt paista võin ja see oligi kõige naljakam. Vaatamata oma keele vähesele oskusele sain paljust aru ja palju targemaks. Aga mind absoluutselt ei sega kas naerdakse inside asju või naerdakse minu arusaamatuse peale - ma naeran kaasa.
Kõige rõvedam asi oli see, et meile näidati hobuse kabja kuju reaalse, elus hobuse ÄRA LÕIGATUD jala peal. See oli küll juba ammu kuivand ja puhastatud aga siiski õõvastav..
Pärast teooria tundi läksime siis välja, et natuke praktikat teha. JA mida ma näen. Mingisuguste spets kruustangide vahel on pm värskelt lõigatud VERINE hobuse jalg. See oli ikka küll väga rõve. Põhimõte oligi, et pidime nende jalgade peal harjutama. Ma nagu olin jumala kindel, et ma ei pea seda ise tegema ja abistasin seal teisi. Samal ajal ajasin juttu organisaatoritega. Naine, kes seda asja korraldas oli hästi laheda iseloomuga, selline hüpperaktiivne ja hästi sõbralik. See, et ta värkida ei osand see oli aiuke negatiivne tähelepanek tema juures.:).. Ja siis see "õpetaja", meesterahvas, kes meile lõengut pidas- hästi tark mees. Sain oma paljudele küsimustele vastuse ja õppisin palju. Lõpuks siis pandi mulle ka põll ette ja käsutati asja kallale. Neid jalgu ilmus ka autost kottide kaupa. Ma sain kuidagi eriti pehme kabja (noore hobuse oma vist), aga avastasin seda liiga hilja, siis kui olin suure jõuga noa juba liiga sügavale löönud. Kui see oleks päris hobune olnud siis oleks ta ilmselt lonkama hakanud :D. Tegelt see juhendaja ütles, et ei ole hullu midagi., võta teiselt poolt vähem ja jäta see koht nii nagu on. Lõpuks üritasin siis koonvarbsest kabjast sirge vorpida ja tuli päris hästi välja kah. Sellega oligi meie pikk päev seal tallis veedetud.
Aa üks asi, mis mulle seal tallis kohe silma jäi- kõik oli friisi hobused ja kõige kenam neist oli suur friisi täkk, kes üksinda tallis konutas. VÄGA kena loom.
Lõpuks siis pisteti need jalaköndid kotti ja oli võimalus need kaasa võtta. Ma tõstsin koti maja serva, et kui lähe sisi võtan kaasa, aga õnneks ma unustasin ära selle. Tagasi sõites nägime jälle ühte teelt välja sõitnud autot :D.... Belglased ei ole libedaga harjunud- seda võin ma julgelt väita.

Esimene lumi! (või siiski mitte)

Härmatis oli maas juba pikka aega aga lõpuks novembri lõpus/detsembri algus tuli korralik lumi maha. Või noh- korralik- Belgia mõistes korralik. Selline 10-15 cm. Inimesed olid üsna paanikas, et autodega sõita ei saa ja nii külm on. Hommikul oli kohe hea ärgata, aknast välja vaadates oli tänav valge.
Otsisin maja pealt kõige suurema labida välja ja läksin kohe majaesist puhtaks rookima. Ajasin selle 5-6 cm maja eest kokku ja kohe palju parem tunne oli :).
Tänavatel oli inimeste käitumisest kohe näha, et selline ilm ei meeldi neile, et nad pole sellega harjunud. Autode liikumiskiirus oli kaks korda väiksem, kui lubatud ja pisikesi autosid vaevas sildade kalle. Osad jäidki alla, sest sild oli libe. Tänavatel jalutavad inimesed olid ennast paksul kasukatesse mässinud ja ei näinud ma kedasi, kes oleks naeratanud või ilmast röömu tundnud. Kõik olid mossis ja pahurad.
Kuigi külmakraade jäi minujaoks väheks (kusagil -7 oli vist kõige külmem päev) siis siinne külm on kuidagi teistsugune- kas on õhuniiskus see, mis määrab või on siin rohkem tuult. Kuna endalegi üllatusena oli nii mõnigi kord väljas väga külm tunne.
Kuna korralikke talvesaapaid ka polnud siis olid pea iga kord varbad jääs. Aga sellega olen nii harjunud, et tundus tavaline :). Koolis käimine oli ka päris naljakas vahepeal. Esiteks autod sõitsid nii aeglaselt, et ma pidin nende vahelt läbi slaalomineerima ja sildadelt ülessaamine oli omaette ooper. Kuna teeääred olid lumesobi täis, siis olid need meetri jagu kitsamad ja kui tahtsin viisakas olla ja auto tagant mööda lasta siis oligi ainuke võimalus lumme kinnis sõita ennast, mida ma ka enamasti tegin :). Ühe korra munakividest tee peal ülesmäge jäin keset teed seisma, rattad käisid all ringi ja auto ootas taga. Natuke aega sõitsin siis koha peal, kuni lõpuks jalad maha panin ja mõtlesin, et ma vähemalt siis jalutan teeäärde- lasen auto endast mööda. Panin jalad maha, hakkasin jalutama, aga jällegi kohapeal. Endale tundus nii naljakas, et ma lihtsalt hirnusin seal ja jalutasin kohapeal. Lõpuks lõik konsa maasse ja sain sealt tulema.
Lume tuleku tähistamiseks tegin kohe lumememme ka valmis- üks pisemaid mida ma eales teinud olen aga siiski lumi- lumememm. Selle tegemiseks laenasin lund naabrite maja eest ka. Meetrise lumemememme tegemiseks pidin ikka päris pikka aega neid pallikesi veeretama. Lõpuks võtsin oma toast rosinaid ja tegin silmad,nina ja suu valmis. Panin oma mütsi talle pähe ja nii ta sinna jäi. Kõik möödakäijad soovisid edu ehitamisel ja pärast käidi seda vaatamas.
Esimesel päeval oli ta meetrine. Teisel päeval hakkas kohe soojaks minema. Ja kolme päeva pärast oli lumememm poole lühem. Pallid oli sulanud päris korralikult ja õues oli päeval plusskraadid. Viiendal päeval oli kogu lumi juba tänavatel läinud ja lumememmest oli ainult loik ja natuke rosinaid järgi. Vähemalt sain oma mütsi tagasi :D.

YFU nädalavahetus

Kui olin siis eestlased üles leidnud hakkasime kohe minu eesti keelt proovile panema. No pm tuli välja kah. Mõned laused tulid siiski automaatselt inglise keeles. Ja kuna viisakam ka suhelda võõramaalaste juuresolekul inglise/flaami keeles siis neid enamasti kasutasimegi. Kohe esimese asjana avastasin et olin Caroliniga ühes toas, mis oli väga lahe, sest tavaliselt hoitakse sama maa rahvast üksteisest võimalikult kaugel. ( HAHA te ei tea mis just juhtus :D... Mu `ema`hakkas `õega`inglise keeles rääkima, aga ta vist ei saanud ise ka aru :D) Ühesõnaga keeled mõjuvad. Väga lahe! Paar asja, mis tahaks selle ürituse kohta ära mainida-
ÜLIPALJU süüa, ja väga head toidud, aga niii palju, söö või lõhki.
VÄGA LAHE seltskond, oma YFU sõpru oli nii hea näha jälle, kogemusi vahetada ja uusi plaane teha.
SUPPER KENA maja, väga korralik teenindus, väga ilusad toad.
LIFT- sellega sai ka edasi tagasi sõidetud PÄÄRIS palju. Eriti meie- vanad paksud täissöönud eestlased :D. Keegi teine seda ei kasutanud pm.
Nagu tavaliselt veidi napakas YFU mängud.
ÜLIIGAVAD (mõnele kasulikud) ifotunnid, sama jutt mida oleme juba vähemalt 62 korda kuulnud. (Ühes tunnis vajus silm kinni :))
Ühe teatud sobiva ruumi otsimine õhtul oli ka päris tore. Hulkusime maja peal ringi ja katsusime kõik ukse üle.
Kokkuvõttes oli väga tore üritus ja selle rahvaga tahaks tulevikuski midagi ette võtta.

Valmistumine YFU nädavahetuseks

Reede õhtul, koputus minu toa uksele. Hüüan- "JAAAAAAA!". `Isa` teeb ukse lahti ja küsib, kas sa tead, mis rongi peale minna, ja mis kellaks ja kuhu?
Ja siis mu paanika algas.... Ma teadsin, see on see nv, kus ma pean jälle kuhugi teisele poole Belgiat üksi sõitma, aga mulle jõudis see hilja kohale. Ma siis jäin suurte silmadega vaatama, et no rongijaama nad saaks mind viia. Seda peatust kuhu ma minema pean ma tean- mulle saadetud paberilt lugesin mitu nädalat tagasi- tean- tean- pagan- teadsin- minevik- KURAT- ma ei mäleta. Kelleaeg oli ähmaselt meeles- Midagi kümnega hommikul. Ruttasin siis kööki, et paberilt uuesti üle vaadata. Ja pabereid pold. Ei tea, kes kuhu nad pannud oli, aga kadund. Eile õhtul just nägin laua serval, aga ei tuld selle peale, et mul neid vaja võib minna. Otsisime siis natuke. Natuke veel. Siis kohe päris palju, aga sittagi. Nietu. Siis ma hakkasin oma mälust otsima. Sealt oli täiesti võimatu midagi leida... Pool tunnikest oligi majas selline surnud seis. Ma ei teadnud, kas pakkida, kuhu mida ja milleks. Ja teised ei teadnud kuhu mind saata :D. Saatsin facebookis tervele Eesti pataljonile sõnumid- APPPI APPI VAJAN INFOT!!! Päris keegi oligi sellel ajal netis ju- pm öö juba. Õnneks me saime internetist uued paberid. Ja minu lohutuseks ütles `isa`, et ta viib mu autoga kohale. Huhh!!! Kõik teavad, kuidam ma ronge armastan eks :). (tegelt sellist rändamist ma enam ei vihkagi, rongid on ka meeldima hakanud, aga eksida on nõme)
Kobisime kõik magama ja kokkuleppeks jäi, et kell 8.30 on väljasõit. Et 8-st hommikusöök.
Väga sügav ja magus uni oli. Mingit head unenägu nägin ka, aga ei mäleta- nagu tavalislt. Siis kui 8 tundi täis oli magatud ärkasin oma bioloogilise kella peale üles :D
Ärkan siis ülesse ja rooman oma narist alla. Vaatan tuima peaga telefoni (mis ideaalis oleks pidand kell 07.00 mind äratama-aga ma ilmselt panin selle unes jälle kinni) ja kell oli 8.20. Paanikahoog jälle. Kus, kes, mis, kas ma jõuan, kas nad läksid ilma minuta, kas mu kell on jälle vale???
Hiilin siis salaja alla, vaatan köök on puutumata, st nad magavad. Mõtlesin- tulgu, mis tuleb- jõuav või ei, lähen või mitte, et vähamelt teen kena hommikusöögi valmis. Tegin hommikusöögiks natuke ettevalmistusi- puuviljasalati, tee, võtsin leiva ahjust välja. Nämm! Sellega läks mingi 20 min. Siis trepi peal kohtasin `isa`. Ta oli jumala rahuliku näoga, ütles et ära torma, aega on, et kuna nii vara siis Brüsselis vähe liiklust ja me jõuame ka siis kui me kell 9.15 välja sõidame.
Jooksin siis ülesse ja viskasin kiiruga paar asja kohvrisse ja triblasin allapoole. Sõime hommikusöögi mõne minutiga ja siis hüppasime autosse.
Sõidame, sõidame ja järsku- ÜLIpalju autosid meie ees. Täielik ummik. Autod liiguvad max 5 km tunnis. ( Kuna Belgias on sellised täiega lahedad sillad/raamid mnt kohal, kus on nö teadetetahvlid. Kui on n avarii, siis sinna ilmub avarii pilt ja silt " ettevaatust avarii vm", või kui on libe tee siis hoiatavad või kui pole midagi öelda siis näitavad lubatud kiirust.) Siis igatahes, nägime eest, tahvlilt, et on avarii. Politsei autot oli ka näha. No okey- mis seal ikka siis. Sõitsime oma haagissuvilaga jalakäia kiirusel teiste vooluga kaasa. Juba mitu päeva oli vihma kallanud ja teed olid libedad. Teeoludest veel niipalju, et ilmselt pole Belglased (noored juhid) libedaga harjunud sõitma (jääraja sõit pole siin kohustuslik ju) ja meie teekonna jookul nägime kahte sirge tee peal välja sõitnud autot. - No ikka päris korralikult välja sõitnud- sõidukõlbmatud autod ja närvilised noored juhid passisid tee ääres. Kui olime umbes 20 min sõitnud selles unetempos siis nägime, et polegi avariid. Kolmest reast kaks olid suletud, sest...SEST vett oli nii palju, et mnt äärne kraav ..kuulake nüüd...mnt äärne kraav PURSKAS. Tee serv oli u 30-cm-se veekihi all. Ja kõik jõed järved ajasid üle. Peale seda ummikut kulges teekond edukalt. Kui välja arvata kolmas auto, mis oli teelt välja sõitnud..
Paar minutit veel sõitu ja jõudsime majade vahele. Järsku. Selline tunne nagu sõidaks vastu seina. Me pidime minema mäest üles aga see mäe tõus oli nagu väga väga järsk. Ma mõtlesin juba, et me ei jõuagi sinna otsa, aga läksime ühe roduga nii, et pold asigi. (Tagumik oli istmesse surutud ja gaas põhjas.) See on see kui kodumaal mägesid pole. Jõusidsime siis kohale ja nii palju vöörast rahvast oli, et algul ma ei teadnud üldse, kas ma olen õiges kohas. Siis tuhlasin SUUURES majas veits ringi- nägin saatusekaaslaseid ja jäin sinna peatuma. Hiljem märkasin kolme musketäri kah. Ehk siis ülejäänuid eestlasi. Sellest jube hiljem...

Käisime meres.

Piltide üleslaadimine on kauge unistus mu hetkeses elus, kuna 1) mul pole neid pilte veel. 2) pildid on cd-peal mida mu arvuti raudselt ei tunnista (enamusi) 3) mu arvuti on megasupperüliaeglane.(lihtsalt ei suuda neid pilte ühe päevaga üles laadida) Et siis pildid tulevad hiljem ja enamasti lisan nad fotoalbumisse kasutajasse kaire, või kui panete kasutaja otsingusse tall, siis leiate ka selle.. sest mu vana kasutajanimi oli "tall" aga muutsin Kaire-ks. Vot! Aga jah käisime siis Hollandi suure rannas hobusega. Ilm oli ilus. Oktoobri viimaste päevade kohta oli ikka väga soe. Mingi 15 kraadi ma pakuks. + tuult ei olnud.- se teeb asja alati väga soojaks. Kuna siin on ratsutamine ja rattasõit väga populaarne siis oligi mereäärsel metsaalal kolm rada- asfalt jalgratturitele, pehmem puitlaast jalutajatele ja jooksjatele ja siis muld hobustele, kuigi see muld oli madalamatest ja mehmematest kohtadest põlvini muda, aga seda oli siiski vähe. Jalutasime mingi 2 km pööstaste ja puude vahel ja siis avanes imeilus vaade. Suured liivamäed, natuke rohelist, päike ...see oli kena!!! Lisaks oli veel vesi madalseisus ja täiesti siledat horisontaalset kandvat liiva oli enne merd pea 200 meetrit. Seal oleks saanud paarsada hobust kõrvuti kihutama panna. Traavisime seal ringi veidi. Kuna ta esimest korda mere ääres, siis oli kõik uus ja huvitav ja osasi asju ta veidi pelgas. Aga merre minnes oli ta tubli. Kui laine murdus ja valget vahtu tulema hakkas siis ta ei julgenud selle koha peale astuda. Siis ma sain korraks kurajaks ta peale ja sundisi teda minema. Ja ta läks. Ilusti läks. Kui veidi sügavamale läksime, kus laine veel ei murdunud siis ta jooksis vees vabalt. Korraks sattusime väga madala koha peale ja seal oli üle kõhujoone vesi, siis ta kappas sealt kiiruga minema:) Ilus sügav ja kõrge traav oli tal seal lainete vahel. Lõpuks jõudisme tagasi liivale ja `õde` tegi avastuse, et esijala kaitsmed on plehku pannud. Jalutasime paar meetrit kogu kambaga edasi ja siis nägime kaugel kaugel vee peal ulpimas hobuse jalakaitsmeid. Kuna mul oleks neid hobusega väga raske kätte saada ja kui me oleks jäänu ootama kuni nad kaldale tulevad- sellega oleks läinud vähemalt paar tundi. Siis ma hüppasin hobuse seljast maha, andsin ta `emale`hoida ja jooksin kogu oma varustuse/riietusega vette. Jubesoe vesi oli. Tossid vettinud nagu vetikad, püksid nirisesid. Nagu oleks püksi lasknud. Sel hetkel kui olin vööni vees oli korraks mõte, et võiks jalad kükki lasta ja veidi ujuda. Jube kiusatus oli, sest tol hetkel oli mul väga soe ja vesi tundus ka soe, kuna ma olin enne seda palju ratsutanud. Aga õnneksma siiski ei teinud seda ja õlad ja selg jäid kuivaks. Pärast seda tegime veel mõned sõidud vees, mõned kiiremad liival ja siis andsin hobuse èmale` üle, et ta tagasi treileri juurde jalutaks. Kokkuvõtlikult oli väga tore ja lõbus ja ilus päev!!! Kuigi hiljem tallis, kui enam lihased nii soojad polnud, ja riided olid läbimärjad ja ära jahtunud oli päris korralikult külm. Siis oli väljas alla 10-ne kraadi ka juba. Siis oli külm ! :D

Valmistume võistlustuleks :D

Homme, pühapäeval on meil võistlused. Täna oli väga tihe päev sellega seoses. Käisime hommikul "emaga" trennis. Treener andis viimased õpetussõnad, siis kimasime teisele poole Belgiat ratsavarustuse poodi- ma pole vist ealeski nii suurt, nii hea valiku ja nii kvaliteetse kraamiga poodi näinud. Seal oli kümneid erinevaid firmasid esindadtud- Pikeur, Cavallo, Eskadron, Kingsland, Sergio Crasso, Bates, Harry´s horse, HKM jne jne jne... Palju oli neid seal. Ja igaühel oma einev sektsioon. Erinev lett ja iga kollektsioon eraldi välja toodud. Jubepalju asju. Ja riiete hinnad nii nagu ratsavarustuse juures ikka- joped- 4000-10 000 püksid- 1000-10 000, saapad- 5000 kuni(pange tähele) 29 000!!!! Nagu midavittu:D.
Ostsime siis omad asjad ära ja kimasime tagasi talli. Tegime hobusele ilusti krunnid pähe ja punusime saba kinni, külastasime pesuboksi ja siis lasime palsamiga üle. Ja läikis nagu väike teemant. Siis lasime ta jälle oma boksi virtsa sisse :D.
Ei tegelt nii hull ei olnud. Õhtul veel kordasime lauaääres skeemid üle , siis üks korralik õhtusöök ja magama ära.

Eesti keel...

No ma ei tea, mis värk mul selle keelega on. Igat sõna pean eraldi mõtlema, kirjavigu on niiijubepalju. Isegi ei tea, kuhu komasid panna ja kuhu mitte. Blogis ma olen üritanud kirjutada eesti keelele sarnast keelt, aga palju sellest välja on tulnud? Ik ben slordig! See, et ma inglise keeles mõtlen, see on juba tavaline, seda ei pane enam tähelegi , aga see, et ma olen hakanud flaami keelseid unenägusid nähema on midagi uut. Varsti ilmsetl mõtlen ka flaami keeles. Kuigi ise rääkida ei oska. Ja mis mind imestama paneb. Ilmselt on nii palju filmidest kasu olnud, et saksa keelst ma saan tunnis väga hästi aru. Ma saan aru mida õpetaja räägib. Lugemine ja grammatika on teine teema :P. (komissar rex või mis:D?)
Nii, et mu ajuvabad, ebainteligentsed kirjavead unustage, jätke tähele panemata või lihtsalt andestage.