Pühapäevane jalutus mere ääres.

Hommikusöögilauas öeldi, et on kindel plaan minna mere äärde jalutama. Nojah, Eestis tähendab mere ääres jalutamine, liiva, koera, päikest ja pikka jalutust väljaspool tsivilisastiooni. Ma isegi mõtlesin, et me võtame koera kaasa, siis ta ei pea passima niisama. Panin siis mingid mugavad riided ja kakased tossud jalga :) et oleks hea jalutada. Istusime autosse ja hakkasime liikuma. Sõitime 30 min, siis veel 30 min ja vist isegi veel. Jõudisme kuhugi suurlinna. Ma mõtlesin et sõidame siit läbi, et mereäärde jõuda, aga siis nägingi juba merd. Hmm... Kuna siin on üsna väike mereäärne piir siis elab kõige jõukam osa rahvast siin. Kõige odavam korter pidi olema miljoni euro ringis.... Jõudsime majade vahele. Sõitsime natuke aega ringi. Kõik kohad olid rikkaid inimesi täis, tänav oli inimesi paksult täis, samuti autosid, mitte tavalisi autosid vaid kõige uuemaid, kõige vingemaid. Järsku küsiti mult mis jäätist ma tahan, ma ei jõudnud vastatagi, kui `õde´ja `isa´turvavööd pealt võtsid ja hakkasi juba autost väljuma... Pereema võttis hoo maha ja, tõmbas tänavaserva ja nad hüppasid välja, enne kui ukse kinni lõid hüüdisd, et ma tuleks ka. Ma siis hüppasin ka autost välja. Kõik uhked ja ülbed autod meie taha ootamas ja signaalitamas. :D. Läksime kolmekesi jäätisekputka järjekorda, pereema läks autole parkimiskohta otsima. Otsime jäätised ära. Kuna ilm oli üsna soe ja jäätis sulas, siis hakkasime kohe sööma seda. Ootasime Romyt, kuni ta autot pargib, aega läks...Ja läks veel. No arusaadav ka, siin oli igalpool nii palju autosid ja inimesi, et parkimiskohta on raske leida. Aga Romy jäätis sulas, ja siis Yana (õde) hakkas Romy jäätist limpsima, sulas ju. Siis andis selle Chrisile (isa) ja tema limpsis sealt ka natuke. Lõpuks kui Romy kaugustest nähtavale ilmus. Jalutasime talle vastu. Andsime talle ta jäätise, mis oli umbes neli korda väikem kui alguses. Ta vaatas seda kurva näoga, hüüdis: "Heyyy! Why it`s so small?" Ja siis me hakkasime kõik naerma :D. Siis me sõime oma jäätiseid ja jalutasime ringi. Jõudsime ühe poe ette kui, Chris palus meil sekundi oodata ja hakkas juba poodi minema. Ta tahtis mingit kampsunit vaadata. Ta oli juba poes sees, kui Romy ta tagasi tõmbas ja näitas talle silti, kus oli jäätis kolme värvilise palliga ja punane rist peal. Ehk siis jäätisega ei tohi poodi minna. Chris vaatas silti, pani oma pooliku vahvliga, ja peaaegu juba ärasöödud jäätise sildi kõrvale. Ütles, et see pole ju see ja marssis jäätisega poodi sisse... Ma jäin Yana ja Romyga õue, neile tundus see normaalne vist, aga ma vist naersin endal midagi paigast ära. See oli nii naljakas. Õnneks ta jõudis jäätise enne suhu pista, kui müüe teda nägi. Siis me ootasime teda väljas veidi. Ta tuli poest välja ja me jalutasime edasi. Siis mina olin juba jäätise ära söönud. Panin selle paberi, mis ümber vahvli oli, endale taskusse. Romy vaatas mind, siis pistis viimase vahvlitüki suhu. Kärtsutas paberi kokku ja näitas mulle, kuidas tegema peab. Ta jalutas mingi eriti kalli ja maineka poe ette, kus olid päikesevarjud, ja toppis paberi päikesevarju püstihoidvasse silindrisse. Sellest ma järeldasin, et nad natuke nagu mõnitavad neid rikkaid inimesi :D. Mis iseenesest on väga lahe :D. Tänavatel olid inimesed üsna sellise ülbed ja uhked. Mitte sõbralikud ja heasüdamlikud nagu Destelbergenis. Igatahes selle peale, et ta paberi sinna pani hakkasin ma ka jälle täiega naerma. :D...Siis Yana lõpetas ka jäätise söömise, läksime jalanõudepoe juurde, vaatasime seal miljonikrooniseid saapaid. Nad otsisid endale sealt jalanõusid. Siis mu `õde´ei viitsinud enam jäätisepaberit käes hoida ja toppis selle oma emale pluusi vahele. IRW. Siis nad kaklesid seal. Vehkisid kätega ja naersid. Nagu väiksed lapsed :D. Kõik rikkad,ülbed ja niisama "lahedad" vaatsid imelikult meid :D... Ja ma jälle hirnusin. Lõpuks èma´võttis selle paberi, läks nii muuseas ühe miljonikroonise saapa juurde, vaatas seda uurivalt, pani paberi sinna sisse ja jalutas nii muuseas ära :D :D :D :D. Mul on jubelahe pere !!! Ma sain jälle naerda. Pärast poodides ringikäimist ja tänavate vahel jalutamist jõudsime täitsa mere äärde. Ilm oli väga ilus, päike paistis jube eredalt. Rand oli igasugu lamamistoole ja putkasid täis. Päris mereni me ei näinudki. Jalutasime u sada meetrit eemal mööda kõnniteed. Ja siis ma avastasingi, et seal on kõik autod vist just tehastest tulnud, ma ei näinud ühtegi vana autot. Kõige vanem auto oli mingi Audi a6 2oo8 vist :D... Kõik autod olid üliuued, ilusad ja uhked. Enamused neist olid Ferrarid, uued Mersud, parimad Subarud ja igasugu sport kui ka niisama uhkeldamisautosid. Ma ei julgeks elusees seal tänaval autoga sõita, esiteks sp, et ma ei saa kunagi nii uhket autot(ei taha ka tegelt, ainult ilus vaadata, aga mitte ilus hooldada ja arveid maksta:D ) ja teiseks kui ma seal avarii teen siis on pees! Kellegi supperlux auto on kortsus. Aga vaadata on küll lahe, kuidas Bling-Bling-idega tumedad noormehed oma kabriolettidega ja võimsate mootoritega ringi lasevad. Tegelt enamus olid valged mehed vist. Ühtegi naist ma roolis ei näinud, ilmselt ei usaldata neile nii uhkeid autosid. :D. Aga inimesed tundusid tänavatel väga ülbed. Eriti sellised 14-16 aastesed tüdrukud ja 20-30 mehed. Nemad olid ju kõige "lahedamad". Nad ei tulnud tee pealt eest ka ära kui mööda tahtsid saada. Aga vanemad inimesed, poemüüjad ja kõik sellised olid toredad nagu igalpool mujal Belgias. Majad olid väga ilusad, vanad ja uhked. Peale jalutuskäiku istusime autosse ja sõitsime koju. Õhtul rääkisin veel kodustega. Uurisin kuidas Fraul läheb. Sain temast esimesi pilte, rääkisin Liisiga vanadest lollidest aegadest. Me hirnusime nagu mingid lollakad. Meie piknikud ja tobipausid ja ma ei tea mis kõik muu- Vanad lollid ajad. Aga kõik pole veel muutunud, neid aegu tuleb veel ja veel ja veel...

Vahetusvanemate pulmad 4.september

Laupäeval 4. septembril olid siis mu vahetusvanematel pulmad. Või noh registreerimine tegelt. Päev algas sellega, et kui mina ärkasin, siis kõik juba jooksid ringi igal pool majas. Kes ajas kleiti selga, kes otsis kingi taga, kes triikis lipsu jne jne. Ma siis ajasin kargu alla, toppisin pea külma vee sisse, panin kleidi selga ja olin valmis :). Ega need minu pulmad pole. ega mina pea hea välja nägema- see oli mu lohutus. Otsisin oma kaamerga välja ja hakkasin neid mööda maja kaameraga taga ajama. Väriseva käega ja vahepeal mikkrisse puhudes sain isegi mingi enamvähem vaadatava video kokku. Siis vaatasin aknast välja ja seal seisis ilus suur vanker, kahe kena hobusega. Tõugu ma päris ei osanudki hinnata neil. Ilmselt mingi Belgia külmavereline ;) sest nad olid pärit ühest kohalikust hobusefarmist, kus kasvatatakse kohalikke veokaid :D. Ma ootasin all hobuste juures, mingi 20-25 minutit, kuni lõpuks pedantlik pruut ennast valmis sai. Käisin neile kaameraga veel veidi pinda ja siis algas teekond perekonnaseisu-amtisse, mul pole õrna aimugi kuidas seda sõna kirjutatakse, vahet pole, mu eesti keel nkn lonkab. Igat lauset kirjutan 5 korda, et see välja tuleks.
Igatahes, traavisime läbi linna ja kohal me olimegi. Mina jälle kaameraga kõige ees ja teised järgi. Registreerimine ise oli väga lühike- 20 min või nii ja inimesi oli ka ainult nii palju kui vaja. Vanemad, lapsed ja lähimad sõbrad (ja mina). Ma pakkusin küll neile, et ma võin varem teise perre minna, et siis ma ei jää neile pulmade ajal jalgu vm, aga nad oli väga vastu... No okey siis.
Sündmus ise oli väga armas ja kena. Peale sõrmuste sõrme panemist ja meheks- naiseks kuulutamist pandi käima mingi väga ilus armastuslaul. See oli nagu väga hea soundiga, nagu oleks filmi vaadand. Kuidas nad seal kallistasid külalistega ja kuidas neile õnne sooviti. Kõik oli nii ilus, et tuli endal ka tuju abielluda :D. Õpetasin neile repliigi "palju õnne!" Ja pidasin väiksese mini-kõne eesti keeles, mille pidin viivitamatult ka kohe ära tõlkima, muidu nad oleks kurjaks saand :D. Imelik oli veits, sest ma pole eriline kõnepidaja.
Lindistasin kogu sündmuse, panen selle kindlasti ka kuhugi ülesse, kui nad nõus on, aga sellega läheks aega.
Peale seda, kui nad juba abielus olid, istusime taas vankrisse ja meie teekond algas. Sõitsime tunnikese mööda väikelinna tänavaid, metsavaheteid ja käisime vist kõik ilusad kohad läbi. Hobustest oli jubekahju kui nad vahepeal asfalti või munakivide peal jooksma pidid, aga eks nemadki peavad tööd tegema. Vahepeal kui auklik tee tuli, siis sai nalja võilevakandikute ja šampuseklaasidega, mis laua peal olid. Kõike lendas. :D
Peale seda üritust naasesime koju, millalgi me pidime restorani minema, aga ma ei saanudki päris aru millal. Viskasin korraks oma ülipugavasse lebotooli pikali ja ma ei tea mis juhtus, aga magama ma jäingi :D. Nad olid mind alt hüüdnud ja taga otsinud. Kell 7 õhtul ärgates marssisin alla, vaatasin, mis nad teevad, ega nad kuhugi kadunud pole. Kõik olid kleidid/ülikonnad selga tagasi pannud ja panid juba kingi jalga, ma unisena palju aru ei saanud :). Siis Romy hüüdis mulle, et ma pean kleidi selga panema, et me hakkame kohe minema. Okey :D. Jooksin siis üles, kleit selga ja minek. Suht uimps nägu oli ees :D.
Ma mõtlesin, et lähme perega korraks restorani, väike lõuna ja siis tagasi. Nagu mu `isa´ sünnipäeval. Selline väike-armas-perekeskne nagu tseremooniagi.
Tegelt oli tegemist aga väga peene restoraniga, kusagil jõe kaldal, kusagil rikkas piirkonnas :P.
Seal oli koos suurem perering ja sõbrad, korraks tuli väga palju rahvast, aga nad kõik ei jäänud õhtusöögiks. Isegi Romy ratsutamistreener oli korraks kohal. Igatahes umbes 25-30 (ma tegelikult ei tea täpselt palju neid seal oli (A)) inimest jäid õhtusöögiks.
Õhtusöök ise oli viiekäiguline, toidud olid väga peened. See oli mul esimene kord nii peenes restoranis olla ja edaspidi, kui keegi minuga õhtust sööma tahab minna, siis teadku, et mitte nii peenesse restoranis ;). Toit oli küll väga hea, seltskond suurepärane ja teenindus ja kõik muu ka väga hea, aga see ei ole nagu see, mida ma tahaks iga õhtu teha. Isegi mitte kord aastas. Pulmas- okey. Aga ma eelistan õhtusööki kilejopedel istudes mudasel põllul saia nosides, kui et niii peenes restos :D. Ma vaatsin teiste pealt mis kahvliga süüa ja mida üldse süüa :D. Tegelt ma nagu tean põhireegleid, et kahvlid-noad lähevad väljast sissepoole, aga igaks juhuks ikkagi. Seal oli sellise kujuga nuga, et ma ei kujutanud ette ka mida me sellega tegema hakkama, ma igaks juhuks küsisin , tuli välja et see lihanuga :D Midaiganes. See nägi välja nagu tordilabidas, mille üks serv on veidi teravam ja otsas on kaks sakki. Naljaks- maakas nagu ma olen . Ma oleks suutnud kõik need toidud ühe kahvliga ära süüa. Poleks vaja olnud 8-t erinevat söögiriista. Emme raudselt naerab mu välja, aga õnneks pole tal nii jubepeen restoran, seal ma ikka julgen söömas käia.
Istusime lauas umbes 5 tundi :D. Juttu jätkus pikemaks, aga enne viimast käiku ma tundisn ennast niii väsinult, et ma jõuga hoidsin silmi lahti. Naljakas, ma ei tea miks ma siin nii unine olen alati... Alguse asi ma loodan. Ma magasin 6-7 tundi.- peaks nagu piisav olema.
Viimane käik oli mingi magus asi, ma ei tea mäleta, mis täpsemalt. Kui osa rahvast ära läks, jäime meie väiksema pereringiga veel sinna teed jooma ja küpsiseid sööma. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma mahutasin enda sisse tol õhtul lihtsalt megakoguse toitu. Järgmised 2 päeva oli kõht täis. Aga õhtusöögi käigus juhtus naljakaid asju ka. Näiteks oli sinna õhtusöögi erinevate käikude kaarti kirjutatud kirjaveaga tõlkes "loomatagumik" vms. Appi ma ei mäleta mis teema sellega oli. See pidi tähendama mingit liha tegelt. Igatahes naerda sai palju. Siis oli selle liha peale pandud vahustatud muna vms, mingi vaht oli. Ja ma ei saanudki aru miks aga kuidagi nagu enda vabanduseks tõi kelner ajalehest väljalõigatud artikkli " Spermaga küpsetamine on moodi läinud!" näitasime seda artiklit lauas olijatele, kõveraid nägusid jagus kõigile. Kõik arvasid...jah.. IU. Jälle sai korralikult naerda. Siis Ine poiss-sõber hakkas luksuma. Tavaliselt olen Alati mina see, kes luksub. Ja nii naljaks oli näha-kuulda, et ma polegi ainuke ja ma ei tea, miks aga see ajas mind jubedalt naerma, igakord kui ta luksatas, ma hirnusin :D. Siis nalja sai veel sellega, et mu `vend´ei söö liha, samuti ta ei joo teed ega kohvi, ja kui tuli kohvi-tee ring siis ta palus sooja piima meega. Kelner hakkas temaga vaidlema, sest nad ei paku piima ega ka piima meega. Lõpuks ta ikkagi sai teekannus natuke piima ja vist isegi mett ka kusagilt. Kelner oli lõpuks tema peale juba päris pahane :D.
Peale õhtusööki sõitsime koju, ja mu kallis voodi...

Esimene korralik koolipäev.

Esimene tund oli füüsika. Olin kohe 25 min enne tunni algust koolis. Olen tubli, ma tean. Igatahes õpilasi eriti koolis veel polnud. Tormasin ülesse. Eriti närvi ajas see, et mul oli kirjas et Füüsika on klassis B2-0/8 . Järeldasin, et teine korrus kaheksas klass. Ma otsisin nagu tereve teise korruse läbi. Seal ei olnud mitte ühtegi füüsika klassi,. Ma olin juba mingi kõik peldikud ja elektrikapid ka igaks juhuks läbi uurinud kui mul tuli meelde et neil on ju ground-flour ja esimene korrus on meie teine ja teine korrus meie kolmas. TAUN!!! Kolmandale korrusele minnes, volaa esimene klass füüsika klass. Aga mitte ühtegi õpilast. Imelik. Ok ootan, mul oli veel mingi 15 min aega. Ootan-ootan-ootan. Siis tuli õpetaja, mingi suvakas, mitte füsa oma. Oi kuidas sa siia said, õpilased ei tohi omapead koolis olla. Mul oli nagu-MIDAVITTU again! Miks keegi öelnud pole...URR! Läksin siis koolihoovi, vaatasin kõik 600 õpilast olid seal, uups. Igatahes kui kell sai 8.25 jagunes rahvas erinevatesse gruppidesse. Maapinnale oli mingi värvilögaga kirjutatud erinevad klassid ja koolipäeva alguses pidid kõik oma klassi märgistuse juures seisma, kahes reas näod sisse poole. Siis tuli õpetaja ja kõndis meie keskel mingi 20 korda läbi, ridade vahe pidi olema täpselt nii väike, et kõik klassid ära mahuks, et keegi ei peaks võsas seisma ja täpselt nii suur, et õpetaja seal läbi mahuks. Hmm sõjavägi? Jaa. Siis pidime minema hanereas kahekaupa- pm nagu lasteaed käib käest kinni (õnneks ei pidand käest kinni hoidma), õpetajale järgi. Klassi jõudes istusin kohe kõige tagumisse pingi, kus ma kellelegi ette ei jää, ja kus kedagi ei sega. Mõtlesin et saan seal üksinda laiutada ja magada, aga ei. Mingi kutt istus mu kõrvale. Njh, pool klassi oli tühi aga ta istus minu kõrvale. Siis ta tõlkis mulle õpetaja juttu ja me hakkasime rääkima ja ma avastasin, et ta on täiesti normaalne inimene :D. Väga heasüdamlik, sõbralik ja abivalmis. Siis vaatsin ta tooli alla, hmm. Kiivri järgi tundsin ära, et see sama kutt, kelle kõrval ma eelmine päev istusin, või noh kes minu kõrvale istus. Oih :D.
Me rääkisime terve tunni igasugu teemadest, ka füüsikast. Järgmised tunnid istusime suht koguaeg koos. Enne söögipausi kutsusid tüdrukud mu nendega koos parki istuma, et ma saaks natuke flaami keelt õppida. Nad õpetasid mulle kuidas ennast tutvustada, me istusime kusagil poriste lehtede pea´l ja nad üritasid mind õpetada. Kõige hullem polnudki. Süüa küll ei jõudnud- ja kuna ma hommikul ka ei söönud siis oli kõht jube tühi aga järgmised kolm tundi elasin ka üle. Peale kooli (lõppeb 16.20) väntasin 4 km koju, vahetasin riided ja väntasin 10 km talli, tegelt ma ei tea täpselt mitu km see on aga umbes nii, veitsa rohem vist. Caprise on hobune, kellega ma sõidan seal. Ma olen teda natuke tundma õppinud ja mul on temaga juba päris normaalne sõita. Tegime paar koolisõiduskeemi ka trenni lõpuks. Kolmes jäljes ja küljendused on tal veidi kõverad aga meil on veel aega muutuda ;). Peale trenni siis porksikoti kallale. Üks mulle, üks talle, kolm mulle, üks talle jne...Kui see sai söödud, viisin ta boksi ja hakkasin koju väntama. Koju jõudes olin läbihigistatud,must,marg ja jubeväsind. Soe dušš paar sõna Silveriga ja vajusin voodisse.

Esimene september!- Feilide päev!

Nii. Hommikune äratus. Muidu nagu alati ärkan ma pool 6, siis on hommikusöök ja siis vaatab edasi, korda sättimine, koolikott valmis ja minek. Nii ma arvasin, aga... Mitte ma ei ärganud pool 6 nagu alati, vaid ma pidin just nüüd sisse magama! Feil nr 1!
Siis tormasin alla, viskasin kukkli sisse, nägu külma veega üle ja üles tagasi riidesse panema. Ma avastasin, et mu sukk on katki. Norm, ma pole neid kandnudki, aga see oli ilmselt kohvri luku vahele jäänud. Feil nr 2!
Õnneks oli mul tagavara olemas, nii siis riidesse, meigiks polnud aega, tõmbasin trepist alla joostes näppudega läbi juuste, et suuri pusasid poleks. Jalanõusid jalga surudes, väänasin endale krunni pähe, saapad (tikud) jalga ja garaaži ratta järgi. Išcha (koer) muidugi mõtles, et ma tulin temaga jalutama, ja ilastas mu triikpüksid täis. Feil nr 3!
Ma isegi ei jaksanud enam imestada, et mul täna nii sitasti läheb ja hakkasin lihtsalt naerma. Siis väntasin tatiplekiga paremal reiel koolipoole. Siuke ilus valge lätakas mustadel pükstel. Kell oli juba 7.50 kui kodust lahkusin, kool algab kell 8.25 ja sinna väntab umbes pool tundi. Miks nii kaua? Sest siin on nii jubepalju autosid hommikuti, mõtekam on ringiga ja mööda ilusat teed minna, kui, et olla sita tee ja ummikutega rajal. Ja eriti närvidele käib see, et kui mu sajakilone koolikott on pakiraamil ja mõni auk tuleb. Iga kolmanda augu järel see kukub tee peale, ma pean tagasi minema, seda uuesti pool tundi sinna toppima, siis uuesti hoo sisse väntama, sp ma vihkan auke! Õnneks esimesele septembril seda ei juhtunud, nii et feili ei tulnud. Aga kogemusi olen saanud talli minekust, nii et jah, seda juhtub. Kott on kukkund päris palju.
Nii pool teed kooli oli läbitud, ratas tegi juba viimased kaks nädalat naljakat häält, mõtlesin, et lihtsalt õli vähe, njh panin juurde kodus juba hommikul, hääl jäi vaiksemaks aga ikkagi kriuksus. Mis siis ikka, aga kui natuke rohkem, kui pool oli sõidetud, TUHH pedaal koos selle vändaga kukkus otsast ära. norm. FEIL nr 4!!!
See oli tõesti see hetk, kus ma tundsin TÕSISELT puudust oma vennast, või Silverist. Ma üritasin seda tagasi panna, aga selleks oleks olnud võtit vaja.
Kõik jalutasid koolipoole, ma ka , ratta kõrval, õline pedaal käes.
Kooli jõudes olin mõnusalt väsinud, higine, must, õline ja näost punane :). Feil nr 5!
Siis ma passisin seal paar minutit kuni kell sai 8.25, siis tuli üks õpetajatest minu juurde ja ütles, et meie klass alustab kell 9.10.
Nii et ma olin liig avara kohal Feil nr 6!
Ma ei saanudki aru miks ja mis värk on, aga jah midagi tuli vahele ja alustamine lükati edasi. Kella poole 9 ajal hakkas rahvas kokku tulema. Kõik istusid kooliõues kusagil puude all, või kusagil ääre peal. Mul oli liiga imelik minna suvakate juurde istuma ja siis ma seisingi pool tundi ühe koha peal, kooli nurgas. Siis kui kell oli 9.10 kutsuti rahvas mikrofoniga kokku. Siis jagati klasse laiali. Öeldi midagi ja mingid õpilased said kokku, ja siis läksid oma õpetajaga edasi. Ma päris sain aru midagi ju. Ma lihtsalt passisin seal, jamala üksi, mis siis, et 600 inimest oli ümberringi. Järsku üks vanem meesõpetaja lehvitas mulle, kutsus mu endaga kaasa. Ma ei osand midagi teha, läksin talle lolli näoga järgi. Siis vaatasin, et minu järgi tuli ka veel mingid õpilased, ma ei jõudnud neid eriti vaadata, juu see oli siis minu klass vm. Läskime kusagile pisikesse klassi. Kõik istusid maha. See ei saanud minu klass olla! Seal oli kõige vanem mingi 15 ma arvan, kui mitte vähem. Ja osad tundusid 8-9 ringis. Misasja. Mõtlesin, et äkki peaks püsti tõusma ja küsima: Midavittu, kas ma olen vales kohas wä?? Aga õnneks mulle tuli meelde, et see vist ei aitaks midagi, kui mind siia kutsuti siis järelikult ma pean siin olema. Lõpuks õpetaja ütles midagi, näitas näpuga minule ja siis rääkis ühe tüdrukuga edasi. Tuli välja, et ta palus sellel tüdrukul minu kõrvale istuda ja mulle tõlkida. Väga armas- ma polegi vales kohas-vist. Igatahes, sain siis teada, et see pole mu klass vaid need on kõik uued õpilased. See tüdruk, kes mu kõrvale istus, siuke paras beib, see ei tõlkinud mulle suur midagi, aga üks noorem 2-st või 3-st (8-s/9-s klass siis), kes istus mu kõravl pingis, rääkis mulle õpetaja juttu ümber. Pärast seda pooletunnist vestlust läksime uuesti õue. Siis jagati viimased klassid laiali. See oli nii, et rahvahulga ette seisis õpetaja ja mikkrist öeldi nimed, kes tema juurde minema peavad, aga mu nime hääldavad nad- kiira,kiara,keari, kaari, hmm, kui keegi suudab kaeri välja öelda, siis ma saan aru, reageerin ja olen õnnelik. Aga jah, mind polnud nimekirjas, see noorem tüdruk ütles, et ma pean ühe poisi järel minema, et ta on ka uus, aga, et ma olen temaga ühes klassis. Njh ma siis seisin ta kõrvale, ta vaatas mind kahtlase pilguga, endal klapid üürgamas peas ja mitte eriti suhtlemisaldis. Lõpuks ma siis tirisin teda varukast, ja küsisin, kas ta on ka teaduste-keelte klassis. Ja nii oligi, see on mu klassivend. Kahtlane kuju. Kui ta õpetaja poole kõndis, jooksin talle järgi, nagu pardipoeg oma emale :D. Kool tundus nii keerulise ehitusega. A-B-C osakonnad-läbi korruste. Kuna koolis on ka suurematsorti remont siis on paljud klassid suletud ja liiklemine tundus juberaske. Jõudsime klassi, istusin kusagile maha ruttu, sest tundus, et meid on liiga palju selle mini-klassi jaoks, imelik oleks püsti seisma jääda. Üks tüdruk istus mu kõrvale. Kõik jõudsid klassi, kohad said kõik täis ja osad istusid laudadele. Hmm meie klass. Igasugu erinevat sorti poisse. Rastadega-ilma, lokkis-siged, bakkidega-ilma, pikad, lühikesed, paksud peenikesed- väga erinev rahvas. Ja üks tüdruk + mina. Päris hea ;) Ei tegelt mulle meeldib. Mõni ilus poiss oli ka, aga mitte nii kena kui Silver. Meile öeldi tunniplaan, siin on nagu sada miljon erinevat klassi-suunda ja kõike muud, meil 16 poissi ja 2 tüdrukut, see teeb siis 18 inimest on üks klass ja meil oli kolm einevat tunniplaani klassi peale, see olenes nagu suunast mida sa õppida tahad.
Teadused-keeled/teadused-matemaatika/teadused-inimõigused/inimõigused-keeled/inimõigused-bioloogia/jne jne jne jne..... Väga palju valikuid. St seda, et iga tund on erinevate inimestega. Peale seda nö klassijuhataja tundi, mis tegelt ei olnud klassijuhatajaga, oli meil üks religioonitund. Aa ja siis see ka, et sa saad teha veel valiku, kas sa käid mingi usuga klassis näiteks, teadused-keeled-budaism. Kuid enamasti levib siin katoliku usk. Minul on teadused-keeled-mitteuslik valik. St seda, et kui teistel on kolmapäeviti kaks usutundi on mul ja mu rühmal lihtsalt mingi lebo tund, kus räägitakse hetkel tähtsatel teemadel. Näiteks enne valimisi räägitakse valimistest, sügiseti räägitakse haigustest, siis mu klassivend ütles, et enamasti räägitakse seksist, kui millestki muust enam rääkida pole.
Igatahes, see tüdruk, kes mu kõrval istus alguses, tema nimi on Niina. Kirjutatakse vist Nina või Nine ma ei tea, aga Eestipäraselt Niina. Ta tutvustas mulle vahetunnis oma sõbrannasid, hmm... Nagu mingid 15-aastased tibid. Kõik käisid samas klassiastmes, kus mina, ehk siis 5-das, ehk siis meie süsteemi järgi 11-das. Hambaklambrid-megapalju deodoranti, erkasates värvides kuid näritud küüned, tupeeritud juuksed, värvilised Hello Kityga klambrid ja hästi kondised kehad. Ja kes igal vabal hetkel võtavad ringi ja hakkavad sädistama. Ma olin nendega 5 min koos ja siis üritasin vaiksel ära hajuda. Tegelt ka, ma olen pigem aasta otsa üksi kui nendega. Enne religiooni tundi tuli üks tüdrukutest (see kõige tibim kambajuht) minu juurde: " Hei tsau, see on mu vend...ta istub su kõrvale!" Ahahh, oleks võin küsida, kas sa tahad, et ta istuks su kõrvale vms. Ei aitähhh ma ei taha mingit geelipede enda kõrvale.... Njh siis ta istus mu kõrvale, ma isegi ei vaadand talle kordagi otsa, ma teadsin, et ta on mingi ülbik, mingi hull naistemees endaarust. Ta ka palju ei rääkind, oli vist õnnetu, et ma ise temaga suhtlemist ei alustanud. Peale kooli jalutasin 10 cm-tel Kontsadel koju 4 km, ratas käekõrval - Feil nr 7!
Koju jõudes olid jalad surnud, aga valikut polnud, ma pidin koeraga välja minema. Ja kuna ta oli nii energiat täis polnud mul aega kolmandale korrusele minna, et jalanõusid vahetada. Nii ma siis jalutasin kontsadega ja suure koeraga pargi poole. Vähemalt lasi kohe esimene auto üle tee. Tänavas, mida ma pean läbima, toimus ühe maja juures remont ja töömehed hakkasid vilistama ja uilgama ja hüüdsid midagi. Siis kaks tükki kõndisid mulle terve tänava pikkuse järgi, üritasid vestlust alustada. Kiirendasin sammu- tagant hüüti: Hey- stap. ja veel midagi, millest ma aru ei saand. Tänava lõpus, keerasin ruttu pargi poole :D ja nad jäid sinna nurgapeale lehvitama ja hüüdma. Ma karjusin vastu: I speak English only, sorry! Nad siis kirusid seal midagi vaikselt ja ootasid niikaua kuni ma metsa puudevahele ära kadusin. Pervod. :D. Mu `isa´ütles ka, et ma ilma koerata välja ei läheks. Õhtul jälle, rääkisin natuke Silveriga ja vajusin unne. Jälle jube väsinud. 6 tundi magusat und oli parim, mida soovida sai.

Viimane vaheaja-päev!

Nii! Kooliasjad on kõik ostetud, no pm. Praegu siis 31.08 õhtu ja pakin siin oma raamatuid paberisse. Jube suured ja vastikud raamatud. Tegelt raamatud polegi nii väga suured, mingi sutsu väiksemad kui A4 ja mingi 100 lk ainult. Aga TV-ud on A4 suurused ja mingi 350-450 lehekülge!!! Ja neid peab igapäev kooli tassima. Tuletame meelde, et mu kool on siit 4 km ja pool teest on mingid värdjad munakivid või lihtsalt kividest tee. Asfaldi (krt ma ei mäleta kuidas seda sõna käänama või kirjutama peab- no pohh) on vähem. Ja siinne asfalt on jube- nagu mitte lihtsalt jube, vaid jubejube. Mitte igal pool, aga just minu kodust koolini. Eks see peabki nii olema ju. Igatahes, ma ei tea , mis raamatut ma praegu paberisse topin, pole aimugi, igaühes on ühtlane võõras tekst. Mata, inka, beo, keemia ja füsa tundsin ära, aga ma ei tee isegi vahet kumb on prantsuse, kumb saksa keel :D irw... ´Hispaania keel ka. Hmm. El locos. Ja siis mingi teadused, psühholoogiad jne jne, ma ei tea mis raamat kuhu läheb, st esimesel päeval saan need KÕIK kaasa vedada, juhuu! Kui ma olin juba mingi kaks tundi nende raamatutega jännanud. Paber-kile-paber-kile-jne tuli mu `õde´tuppa, küsis, kas ma poest tahan midagi, ei tahtnud, ja siis enne äraminekut ta mainis, et siinsetes koolides pole vaja raamatutele kilesid ega pabereid panna. Mine perse. :D . Aga noh-vähemalt olen siis ainuke korralik. Mässisin viimased raamatud paberisse, rääkisin veidi Liisi ja Mr. Silveriga. Ja siis Ruttu voodisse. Iga õhtu olen jube väsind...

Esimene nädal kodus.

Esmaspäevast pühapäevani on üsna sama teema olnud igapäev. Hommikul ärkan üles, lähen söön koos perega all hommikusööki- tööpäevadel tavalised võileivad värskelt pressitud mahlaga + tee ja puhkepäevadel on võileibade asemel soojad ahjust tulnud šokolaadikukklid vms. Väga mõnusad asjad :P. Peale sööki koeraga välja. Siin tänavatel on ilma koerata käimine üsna võimatu. Tegelt kui ma olen talliriietega, megaväsind, higine, must ja sitane-just 10 km täiega vändand siis nad hoiavad ka rohkem tagasi aga muidu ikka vilistatakse või hüütakse midagi järele. Alguses oli asi eriti hull, autod jäid seisma ja küsisid kuhu ma minna tahan ja miks ma üksi olen jne jne. Siin vist ei ole moes niisama jalutada, kas vändatakse rattaga või pissitatakse koera. Niisama jalutajad tunduvad imelikud. Njh ma igatahes peale sööki käisin alati jala linnas. Mitte suures linnas GENT-is vaid oma väikse linna keskuses. See minu majast mingi 3 km. Seal otsin jäätist tavaliselt ja vaatasin niisama ringi. Uus ja huvitav koht. Ilus linn. Kodutee meeldijäämine oli minujaoks ka täiesti üllatus, sest ma olin kindel, et ma ei oska enam tagasi minna, aga nägitsa, teekond jäigi meelde. Mitte et see raske oleks olnud, EI, ma olen lihtsalt nii loll et ma või Sauel ka ära eksida. Peale linnaskäiku ma enamasti naasesin koju, krabasin mõne puuvilja ja siis läksime emaga koos talli. Kui ma temaga koos lähen siis enamasti sõidab tema, ma teen vahest soojenduse. Aga tihtipeale kui tal tööl kiire siis ma käin üksi sõitmas. Tall on minu kodust autoga minnes mööda mnt-d 20 km , mööda majavaheteid 15, ja rattaga kõige lühem tee on 11-12 km . Aga seal halb tee nii, et kui mu lmidagi pakiraamil-tekk,valtrap,porgandid, enda käekott.-siis ma pigem lähen mööda head teed, kus pole auke. see on ka umbes 14-15 km. Igatahes üsna palju rattasõitu. Peale talliskäiku uuesti koju-koeraga välja ja sööma ja siis räägin kodustega ja siis magama. Õhtuks olen nii väsinud, et vajuks lihtsalt sekundiga unne, aga kõik tahavad minuga rääkida, ma ei saa siis und endale lubada. Aga üldine seisnud on hea, saab hakkama- nii mu päevad veerevad. Teisipäeval käisin kooliasju ostmas ja imestasin, et neil pole poodides üldse vihikuid, igast mappe ja kaustu on miljon kolmsada aga vihikuid... Imelik. Ma pidin kõik kooliasjad ära ostma, mul oli ainult 45 EUR-i taskus ja seal ei saanud kaardiga maksta. Ainult linnas saab kaardiga maksta :(

Pühapäev 22.08

Täna toimus suur grill, kus olid siis kõik YFU-Belgia vabatahtlikud, kõik vahetusõpilased 2010 ja kõikide nende vahetuspered. Rahvast oli päris palju, suur grill toimus samuti, ilm oli ilus ja kõik sujus hästi. Olime oma vanematele väikese esinemise ette valmistanud ja siis kui kõik oma söögi kätte said hakkasime me neile laulma. Kuna see toimus väljas, oli muusika tõelsiselt vaikne, kõik panid oma viisi, kõik olid erineva volliga. Nagu kassikoor. Aga vanemad olid väga õnnelikud, et me natukenegi üritasime, aplaus oli vägev, kuigi ma ei tea mille eest, minuarust oli meie kõigi ( ma ausaltõelda ei teagi palju meid seal oli aga mingi 50 õpilast ehk?) seas ainult üks, kes päriselt laulda oskas. Pärast grilli sõitsime kodupoole, jäin autos magama, sp ma palju linna ega maad ega ka kõike muud ei näinud. Sõit kestis mingi 1.15h ja kohale jõudes oli mu juba tunne, jee ma olen kodus. Kuigi ma olin seal ainult pm kaks päeva olnud. Õhtul vajusin paari sekundiga magama.

YFU- Info ja Keele laager.

Teisipäevast 17.08- pühapäevani 22.08 oli meil siis laager, kus põhirõhk oli flaami keele tundidel, kuid, kus sai ka palju muud huvitavad tehtud. Päevaplaan oli pm: äratus-söök-flaami keel-mäng-Infotund-lõunasöök-flaami keel- paus- infotund- õhtusöök ja taaskord mingi õhtune activity. Päevakava oli väga tihe, vaba aega väga vähe, sest pausid olid tihtipeale poole tunni asemel 15-20 min. Ainuke aeg, kus sai puhata oli söögiaeg, sest see kestis üsna pikalt, süüa sai jube-jube palju. Laual oli kõikvõimalik, õhtusöök oli kolmekäiguline. Ma arvan, et juba see laager võttis 10% sellest rahast, mis me maksime. Aga rahvas oli sõbralik, YFU vabatahtlikud olid väga toredad ja abivalmis. Mängud, mida me mängisime olid tihtipeale üsna ajuvabad ja moraalinormide järgi isegi veidi teostamatud, aga nkn ma sealt kedagi ei teadnud ja keegi mind ei mäleta, nii et miks mitte, julge pealehakkamine on pool võitu. Ja meil oli loeng teemal " Seks on Džungel" Kus me mängisime verbaalset sekselu, ühesõnaga me võtsime kaardi ja sealt sai lugeda kas sa oled suguhaigusega nakatunud või mitte ja kas sa oled kaitstud ja kui ja siis millega. Ja me pidime minema üksteise juurde ja küsima: "Kas seksime?" (Imelik ma tean) ja siis pidi jah vastama ja kui su "partner" oli nakatanud siis said sa ka selle haiguse, aga kui sa olid kaitsutud siis ei saand, tulemusi (kas oled või ei ole) pidi tabelist vaatama. Ma sain HIV (A).
Imelik mäng, aga nendele, kes tulid siia endale voodikaaslast otsima- neile oli seda vaja. Ma ainult naersin terve mänguaja. Igatahes mängude ja infotundidega said kõik vajaminevad teemad ja probleemid, mis meil ette võivad tulla lahendatud. Nii et sellest nuumamisest ja tihedast graafikust oli kasu.