Laupäeva hommikune äratus oli kift. Kargasin selle peale üles, et telefon helises, äratuse kolmas ring juba, st ma olin poolt tundi sisse maganud. Kell oli juba pool 6. Ja kell 6.20 pidin ma lennujaamas olema. Hüppasin voodist püsti ja hakkasin riideid selga toppima, ise samal ajal Silverit igasugu võimalike asjadega loopides, et ta üles ärkaks. Algus oli üsna vaevaline, poiss magas mõnusat karuund. Üks osa minust karjus, et ma ta magama jätaks. Aga kui ta aru sai, et ma hakkan minema siis oli ta vähem kui kahe sekundiga krapsti riides ja valmis minekuks. Ta seadis oma sammud alla, kui ma järsku avastasin, et mul pole kohver veel täielikult koos, leidisn veel paar sellel hetkel vajalikuna tunduvat asja ja surusin need jõuga kohvrisse. Ise samal ajal lootes, et kohvri õmblused sellele survele ikka vastu peavad.
Istusime autosse. Issi, emme, cathy ja mina ühes autos ja Silver, Morten, Liis ja Merili teises autos. Sõitsime linnapoole. Enesetunne oli hea, arvasin, et tuleb mingi hull masenduse hoog peale aga ei tulnudki. Jõudsime lennujaama. Leidsime YFÙ vabatahtliku ja ootasime kuni kõik kokku said. Lõpuks tegime kõik koos check in-i ja andsime pagasid ära. Siis olin koos pere ja sõpradega, erilist nagu äramineku tunnet, et ma ei näe neid enam pikka aega, nagu polnud. Kurb tuju tuli alles hiljem, kui oln turvaväravad läbinud ja koos Janiga õige värava ette istunud siis tuli kurb tuju, ja kohe väga kurb tuju. Kurb oli lahkuda, kurb oli minna kohta kus sa ei tea mitte midagi, ei tunne mitte kedagi jne. Siis tulid peale uued mõtted, kuidas me Berliini lennujaamas hakkama saame ja kas pere ikka tuleb lennujaama vastu jne. Kurbus sai unustatud ja pähe tulid positiivsemad mõtted. Esimene maandumine oli Hamburgis, tangiti ja lasti osa rahvast maha, teine maandumine oli Berliinis, kus pidime oma check-in-i leidma ja värava juurde jooksma, sest aega oli vaid 20 min. Kuna Hamburg-Berliin lennuk hilines siis oli aega veel vähem. Tiina ja Jan küsisid suunda, mina ja Carolin jooksime neil sabas. Lõpuks leidsime check-in-i ja ajasime paberid korda, nüüd oli vaja vaid värav üles otsida, Check in-i töötaja ütles, et me peaks kiirustama. No shit. Jooksime ikka pääris kiiresti, Jan kõige ees, mina järgi ja veidi aja pärast Tiina ja Carolin. Jooksime värava juurde ja -volaa- see oli kinni. Jan hakkas juba paluma, et palun palun laske meid sisse, me peame selle lennuki peale saama. Mees vastas talle midagi. Jan aga anus, me peame, me peame. Mees hakkas naerma ja kordas `"We´ll start in few minutes!"
Siis me hakkasime kõik naerma ja saime aru, et mitte lennuk ei stardi vaid nemad alustavad peale laskmisega. Ootasime siis üks 15 min ja saime seejärel lennuki peale. Lennuk oli pisike nagu eelminegi aga istekohad olid head. Esimese lennuajal oli 6A mul. ehk siis üsna ees ja akna all. Teise lennu ajal mingi 6-7 rida aga koridori pool. Lõpuks kui jõudsime Brüsseli lennujaama, kõmpisime vähemalt kaks kilomeetrit, käisime kõik korrused läbi, et oma pagasit leida. Neljandale -Esimesele- Neljandale jne jne jne.... Lõpuks siis leidsime üles. Kui pagasi olime kätte saanud hakkasime väljapääsu otsima, ja õnneks leidsime õige augu. Ma uurisin seal oma kotis ringi. Kui juba üks eestlastest hüüdis: " Oo! Kaire, vaata sinna!" Ja seal oli suur mingi poolteist meetrit korda 40 cm suur silt WELCOME KAIRE! :D ....See oli tore. Ma nägin jube rääbakas ja väsinud välja aga nojah, ma olen enamuse ajast selline ju. Pere rääkis veel natuke aega teiste peredega ja siis läksime parklasse. Esimese asjana kaotas ema parkimiskaardi ära, see jättis temast veidi hajameelse inimese mulje. Aga ta natuke ongi selline :). Koju jõudes, kui nägin oma tuba, viisin asjad ära, mulle näidati maja. Kõik vannitoad, wc-d, magamistoad jne jne. Ja siis jäin hetkeks oma tuppa üksinda. Ja siis- siis see tuli. Täielik masendus. Ma ei tea isegi miks aga lihtsalt nii halb tunne tuli, nagu " appi ma tahan ära siit" mul oli selline tunne, et ma kannatan ainult paar tunnikest veel, maximum päeva... Aga siis oli eriti masendav mõelda, et 10 kuud!!!. Õhtul tegime ringreisi, vaatasime mõlema vanema hobuseid ja sõitsime veidi linnas ringi. Linn jättis endast JUBE KEERULISE mulje, ja kusjuures ongi jube keeruline, samasugused majad, majade küljes ei ole ei tänavanime ega majanumbrit. Isegi enamustel ristmikutel pole näidatud kus tänaval sa oled, või kuhu minna saad. Nii et isegi kaardist pole kasu... Esimesel õhtul koju jõudes, sõime mingit salatit ja ma kukkusin voodisse nagu väike väga-ära-kurnatud laps...