Koeraga Restoranis

Minu perel on selline väga ilus ja suur Berni karjakoer.Ja ühel päeval otsustasime minna mereäärde jalutama. Seekord aga natuke kaugemalt- nimelt Hollandisse. Sõitsime sinna mingi kaks tundi. (või natuke alla selle) Mina jäin nagu alati autos magama :). Lõpuks jõudsime kohale. Me peatusime ühes sadamas. Võtsime koera autost välja ja läksime jalutama. Mööda mereäärt läks kõnnitee, sedamööda me jalutasime päris pikka aega. Ilm oli soe, aga üsna tuuline. Kuna tegemist kuurortkohaga, siis sadamas oli tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid kaatreid, laevakesi, paadikesi, jahte ja kõike muud vee peal püsivat. Ja suviti käib seal palju palju rahvast. Kohe mere ääres- u 100-200 meetrit eemal olid suured majad, ma isegi ei jõudnud ära lugeda mitu korrust seal oli- palju!. Selliseid pilvelõhkujaid oli seal 5-6 ja siis oli mets ja tühermaad. Mulle räägiti, et rikastel inimestel on siin korter, et suvel siin paar nädalat/kuud elada ja paadiga ringi reisida. Siis nägime veel inimesi, kes pidasid jahtide peal pidu, aga jaht oli sadamas. Natuke naljakas oli vaadata, nagu on merel, aga nagu ei ole ka. Ja mu èma`ütles sellepeale, et paat võtab nii palju kütust, et isegi rikkad ei taha niisama laristada. Osku siis odavam paat ja saavad ringi ka sõita. Hiljem kui tuul tõusis nägime ühte väga hädas purjekat, vahepeal oli ikka nii kummuli omadega, tundus, et läheb kohe kohe ümber. Aga asi toimus sadama lähedal, nii et kui lähebki ümber siis saab kaldale ujutud küll ;D- ja jalutasime edasi...
Tagasi auto poole kõndides, küsis `isa`, kas lähem teed jooma? Ma siis mõtlesin, et lähen vähe reipama sammuga ees, et viin koera autosse, aga siis ema hüüdis juba tagant, et ära vii teda ära, siin on üks restoran kuhu võib koeraga minna. Veidi üllatatuna siis seadsin sammud tsivilisatsiooni poole. Nägin ilusat restorani. Väliterrass oli üsna avar, laudade vahel palju ruumi. ja inimesi pold pm üldse, no õues oli tuuline ja jahe ka juba. Sellises kohas koeraga koos tee joomine poleks probleem. Aga siis ütles èma` hoia teda ilusti ja hästi kõvasti enda kõrval ja tule mulle kohe järgi. Ja siis ..... Oi plaa. Me läksime restosse sisse, kuna õues jahe, olid enamus lauad sisse tõstetud, maximaalne laua/tooli vahe oli 40 cm , kust vahelt me ennast koos koeraga läbi pressisime. Iga laua peal oli suur(SUUR) pitsa või lasanje või mingi juustuasi ... Vähe sellest, et mul endal sellest lõhnast jalad nõrgaks läksi, oli mul veel kaasas suuuuuur koer, kelle pea täpselt lauale vaatama ulatus. Mu ainuke mõte oli. "Hoia kõvasti. Hoia lähedal. Muidu ta hüppab neile miljonäridele sülle, sööb nende pitsa ära, ilastab nad täis ja siis hüppab järgmisele lauale ja sii kuidas kelner teda taga ajab ja kuidas terve see resto on lõpuks üks lahinguvälja ja............." Imelik lausa kui kiiresti ja kui mitu korda inimene ühte ja sedasama mõtet võib läbi mõelda.
Ja nagu needuseks. Ainuke vaba laud oli teisel pool restorani. Surusime siis ennast nende ülelõhnanatud daamide ja veeelrohkem ülelõhnastatud härrade vahelt läbi oma ilastava koeraga ja istusime lauda. Surusin koera kohe laua alla ja panin jalad ta peale. Mul oli sel hetkel nii pohh kui ebardilt ta ennast seal all tunda võis, peaasi et ta kellelegi laua peale ei hüpanud käppadega. Kui tee lauda toodi siis oli seal nagu peenes rentos ikka., Mingi šokolladikomm. (ÜLIHEA) , mingi küpsis, mingi kook, ja siis mingi sidruni žerbett , see oli teele lisaks. Ja koer muidugi tundis seda lõhna ja tõusis hooga üles, koos lauaga. Meil järsku laud tõusis 15 cm. Klaasid klirisesi taldrikute peal. laualina allarippuv äär hakkas elama. (ja muutus ilaseks) KÕIK rahavas vaatas meid :D HAHA... MA siis näost punane pm ratsutan koera seljas, et ta mu raskuse all jumala eest tagasi alla vajuks, mõned minutid ja huhh ta rahunes. magas edasi seal all. Need mõned minutid olid seal restoranis pingelised. Eriti veel kui mu èma`hakkas rääkima, kuidas koer kunagi ühe amsuga ühe ärimehe friikad ära sõi, või kuidas ta eelmine kord restost väljudes ühe rikka muti hellitatud poja pitsa kaasa võttis. Nii muuseas. :D ... Hetkel kui me restorani uksest terrassile astusime ma tundsin märgatavat pingelangust, :D ....Koera sai jälle pikema rihma otsa lasta ja kõik oli okey. Siis rändasime autisse ja sõitsime kodupoole tagasi. Kell oli juba pärsi palju ja järgmisel päeval oli kool.