Valmistumine YFU nädavahetuseks

Reede õhtul, koputus minu toa uksele. Hüüan- "JAAAAAAA!". `Isa` teeb ukse lahti ja küsib, kas sa tead, mis rongi peale minna, ja mis kellaks ja kuhu?
Ja siis mu paanika algas.... Ma teadsin, see on see nv, kus ma pean jälle kuhugi teisele poole Belgiat üksi sõitma, aga mulle jõudis see hilja kohale. Ma siis jäin suurte silmadega vaatama, et no rongijaama nad saaks mind viia. Seda peatust kuhu ma minema pean ma tean- mulle saadetud paberilt lugesin mitu nädalat tagasi- tean- tean- pagan- teadsin- minevik- KURAT- ma ei mäleta. Kelleaeg oli ähmaselt meeles- Midagi kümnega hommikul. Ruttasin siis kööki, et paberilt uuesti üle vaadata. Ja pabereid pold. Ei tea, kes kuhu nad pannud oli, aga kadund. Eile õhtul just nägin laua serval, aga ei tuld selle peale, et mul neid vaja võib minna. Otsisime siis natuke. Natuke veel. Siis kohe päris palju, aga sittagi. Nietu. Siis ma hakkasin oma mälust otsima. Sealt oli täiesti võimatu midagi leida... Pool tunnikest oligi majas selline surnud seis. Ma ei teadnud, kas pakkida, kuhu mida ja milleks. Ja teised ei teadnud kuhu mind saata :D. Saatsin facebookis tervele Eesti pataljonile sõnumid- APPPI APPI VAJAN INFOT!!! Päris keegi oligi sellel ajal netis ju- pm öö juba. Õnneks me saime internetist uued paberid. Ja minu lohutuseks ütles `isa`, et ta viib mu autoga kohale. Huhh!!! Kõik teavad, kuidam ma ronge armastan eks :). (tegelt sellist rändamist ma enam ei vihkagi, rongid on ka meeldima hakanud, aga eksida on nõme)
Kobisime kõik magama ja kokkuleppeks jäi, et kell 8.30 on väljasõit. Et 8-st hommikusöök.
Väga sügav ja magus uni oli. Mingit head unenägu nägin ka, aga ei mäleta- nagu tavalislt. Siis kui 8 tundi täis oli magatud ärkasin oma bioloogilise kella peale üles :D
Ärkan siis ülesse ja rooman oma narist alla. Vaatan tuima peaga telefoni (mis ideaalis oleks pidand kell 07.00 mind äratama-aga ma ilmselt panin selle unes jälle kinni) ja kell oli 8.20. Paanikahoog jälle. Kus, kes, mis, kas ma jõuan, kas nad läksid ilma minuta, kas mu kell on jälle vale???
Hiilin siis salaja alla, vaatan köök on puutumata, st nad magavad. Mõtlesin- tulgu, mis tuleb- jõuav või ei, lähen või mitte, et vähamelt teen kena hommikusöögi valmis. Tegin hommikusöögiks natuke ettevalmistusi- puuviljasalati, tee, võtsin leiva ahjust välja. Nämm! Sellega läks mingi 20 min. Siis trepi peal kohtasin `isa`. Ta oli jumala rahuliku näoga, ütles et ära torma, aega on, et kuna nii vara siis Brüsselis vähe liiklust ja me jõuame ka siis kui me kell 9.15 välja sõidame.
Jooksin siis ülesse ja viskasin kiiruga paar asja kohvrisse ja triblasin allapoole. Sõime hommikusöögi mõne minutiga ja siis hüppasime autosse.
Sõidame, sõidame ja järsku- ÜLIpalju autosid meie ees. Täielik ummik. Autod liiguvad max 5 km tunnis. ( Kuna Belgias on sellised täiega lahedad sillad/raamid mnt kohal, kus on nö teadetetahvlid. Kui on n avarii, siis sinna ilmub avarii pilt ja silt " ettevaatust avarii vm", või kui on libe tee siis hoiatavad või kui pole midagi öelda siis näitavad lubatud kiirust.) Siis igatahes, nägime eest, tahvlilt, et on avarii. Politsei autot oli ka näha. No okey- mis seal ikka siis. Sõitsime oma haagissuvilaga jalakäia kiirusel teiste vooluga kaasa. Juba mitu päeva oli vihma kallanud ja teed olid libedad. Teeoludest veel niipalju, et ilmselt pole Belglased (noored juhid) libedaga harjunud sõitma (jääraja sõit pole siin kohustuslik ju) ja meie teekonna jookul nägime kahte sirge tee peal välja sõitnud autot. - No ikka päris korralikult välja sõitnud- sõidukõlbmatud autod ja närvilised noored juhid passisid tee ääres. Kui olime umbes 20 min sõitnud selles unetempos siis nägime, et polegi avariid. Kolmest reast kaks olid suletud, sest...SEST vett oli nii palju, et mnt äärne kraav ..kuulake nüüd...mnt äärne kraav PURSKAS. Tee serv oli u 30-cm-se veekihi all. Ja kõik jõed järved ajasid üle. Peale seda ummikut kulges teekond edukalt. Kui välja arvata kolmas auto, mis oli teelt välja sõitnud..
Paar minutit veel sõitu ja jõudsime majade vahele. Järsku. Selline tunne nagu sõidaks vastu seina. Me pidime minema mäest üles aga see mäe tõus oli nagu väga väga järsk. Ma mõtlesin juba, et me ei jõuagi sinna otsa, aga läksime ühe roduga nii, et pold asigi. (Tagumik oli istmesse surutud ja gaas põhjas.) See on see kui kodumaal mägesid pole. Jõusidsime siis kohale ja nii palju vöörast rahvast oli, et algul ma ei teadnud üldse, kas ma olen õiges kohas. Siis tuhlasin SUUURES majas veits ringi- nägin saatusekaaslaseid ja jäin sinna peatuma. Hiljem märkasin kolme musketäri kah. Ehk siis ülejäänuid eestlasi. Sellest jube hiljem...