Sepakursused

Sellel ajal kui veel lumi maas oli läksime koos `isaga´ tema farmeri paberite projekti raames sepakursustele. Ma ei ole kindel kui seaduslik oli, et ma seal kaasas käisin, aga noh jah. Rahvas võttis meid sõbralikult vastu. Nagu ikka jäime teeolude tõttu natuke hiljaks, aga sellest polnud hullu. Rahvas ootas meid kohvi juues ja jutustades. Mõisakompeks kuhu meid oli kutsutud oli tõepoolest vägev. Uhke tall ja kümned erinevad luxkaarikud aida all. Suur täispuidust maja koos baari ja konverentsiruumide ja tõllakuuri ja kõige muuga. Väga ilus, uus ja kallis ehitis. Väga ilus samamoodi. Üleval ootas meid siis üks soe tuba, kus oli siis esimene teooriatund. Rahvast oli kohal erinevatest kohtadest üle Belgia. Vanuses keskeltläbi 30-40. Alguses oli veitsa tunne, et ma ei peaks siin vist olema, aga kui tund algas siis jagati kõigile palju paberit ja materjale, sealhulgas ka mulle ja siis ma mõtlesin, et mu kohalolek polegi väga taunitud :). Slaidshow-ga näidati erinevaid fakte hobustest ja kuidas on vale- kuidas õige seisak/kõnnak. Väga õpetlikud videoklipid valesti ja õigesti kõndivatest hobustest. Ja üllatavalt palju sain ma ka loengupidaja jutust aru. Enamus kohtade peal, kus `isa`tahtis mulle juttu lahti seletada, ma pidin teda peatama ja ütlema, et ma sain aru. Iseenesest väga hea ju :). Mõned korrad oli nii, et kui `isa`kõrval olevad mehed mingid nalja tegid ja kogu seltskond naeris siis ma vaatasin tuhmi näoga otsa ja üritasin aru saada, millest jutt. Pm naersin alati kaasa, kas siis sain lõpuks aru, millest jutt või naersin enda üle kui loll ma kõrvalt paista võin ja see oligi kõige naljakam. Vaatamata oma keele vähesele oskusele sain paljust aru ja palju targemaks. Aga mind absoluutselt ei sega kas naerdakse inside asju või naerdakse minu arusaamatuse peale - ma naeran kaasa.
Kõige rõvedam asi oli see, et meile näidati hobuse kabja kuju reaalse, elus hobuse ÄRA LÕIGATUD jala peal. See oli küll juba ammu kuivand ja puhastatud aga siiski õõvastav..
Pärast teooria tundi läksime siis välja, et natuke praktikat teha. JA mida ma näen. Mingisuguste spets kruustangide vahel on pm värskelt lõigatud VERINE hobuse jalg. See oli ikka küll väga rõve. Põhimõte oligi, et pidime nende jalgade peal harjutama. Ma nagu olin jumala kindel, et ma ei pea seda ise tegema ja abistasin seal teisi. Samal ajal ajasin juttu organisaatoritega. Naine, kes seda asja korraldas oli hästi laheda iseloomuga, selline hüpperaktiivne ja hästi sõbralik. See, et ta värkida ei osand see oli aiuke negatiivne tähelepanek tema juures.:).. Ja siis see "õpetaja", meesterahvas, kes meile lõengut pidas- hästi tark mees. Sain oma paljudele küsimustele vastuse ja õppisin palju. Lõpuks siis pandi mulle ka põll ette ja käsutati asja kallale. Neid jalgu ilmus ka autost kottide kaupa. Ma sain kuidagi eriti pehme kabja (noore hobuse oma vist), aga avastasin seda liiga hilja, siis kui olin suure jõuga noa juba liiga sügavale löönud. Kui see oleks päris hobune olnud siis oleks ta ilmselt lonkama hakanud :D. Tegelt see juhendaja ütles, et ei ole hullu midagi., võta teiselt poolt vähem ja jäta see koht nii nagu on. Lõpuks üritasin siis koonvarbsest kabjast sirge vorpida ja tuli päris hästi välja kah. Sellega oligi meie pikk päev seal tallis veedetud.
Aa üks asi, mis mulle seal tallis kohe silma jäi- kõik oli friisi hobused ja kõige kenam neist oli suur friisi täkk, kes üksinda tallis konutas. VÄGA kena loom.
Lõpuks siis pisteti need jalaköndid kotti ja oli võimalus need kaasa võtta. Ma tõstsin koti maja serva, et kui lähe sisi võtan kaasa, aga õnneks ma unustasin ära selle. Tagasi sõites nägime jälle ühte teelt välja sõitnud autot :D.... Belglased ei ole libedaga harjunud- seda võin ma julgelt väita.