Vahetusvanemate pulmad 4.september

Laupäeval 4. septembril olid siis mu vahetusvanematel pulmad. Või noh registreerimine tegelt. Päev algas sellega, et kui mina ärkasin, siis kõik juba jooksid ringi igal pool majas. Kes ajas kleiti selga, kes otsis kingi taga, kes triikis lipsu jne jne. Ma siis ajasin kargu alla, toppisin pea külma vee sisse, panin kleidi selga ja olin valmis :). Ega need minu pulmad pole. ega mina pea hea välja nägema- see oli mu lohutus. Otsisin oma kaamerga välja ja hakkasin neid mööda maja kaameraga taga ajama. Väriseva käega ja vahepeal mikkrisse puhudes sain isegi mingi enamvähem vaadatava video kokku. Siis vaatasin aknast välja ja seal seisis ilus suur vanker, kahe kena hobusega. Tõugu ma päris ei osanudki hinnata neil. Ilmselt mingi Belgia külmavereline ;) sest nad olid pärit ühest kohalikust hobusefarmist, kus kasvatatakse kohalikke veokaid :D. Ma ootasin all hobuste juures, mingi 20-25 minutit, kuni lõpuks pedantlik pruut ennast valmis sai. Käisin neile kaameraga veel veidi pinda ja siis algas teekond perekonnaseisu-amtisse, mul pole õrna aimugi kuidas seda sõna kirjutatakse, vahet pole, mu eesti keel nkn lonkab. Igat lauset kirjutan 5 korda, et see välja tuleks.
Igatahes, traavisime läbi linna ja kohal me olimegi. Mina jälle kaameraga kõige ees ja teised järgi. Registreerimine ise oli väga lühike- 20 min või nii ja inimesi oli ka ainult nii palju kui vaja. Vanemad, lapsed ja lähimad sõbrad (ja mina). Ma pakkusin küll neile, et ma võin varem teise perre minna, et siis ma ei jää neile pulmade ajal jalgu vm, aga nad oli väga vastu... No okey siis.
Sündmus ise oli väga armas ja kena. Peale sõrmuste sõrme panemist ja meheks- naiseks kuulutamist pandi käima mingi väga ilus armastuslaul. See oli nagu väga hea soundiga, nagu oleks filmi vaadand. Kuidas nad seal kallistasid külalistega ja kuidas neile õnne sooviti. Kõik oli nii ilus, et tuli endal ka tuju abielluda :D. Õpetasin neile repliigi "palju õnne!" Ja pidasin väiksese mini-kõne eesti keeles, mille pidin viivitamatult ka kohe ära tõlkima, muidu nad oleks kurjaks saand :D. Imelik oli veits, sest ma pole eriline kõnepidaja.
Lindistasin kogu sündmuse, panen selle kindlasti ka kuhugi ülesse, kui nad nõus on, aga sellega läheks aega.
Peale seda, kui nad juba abielus olid, istusime taas vankrisse ja meie teekond algas. Sõitsime tunnikese mööda väikelinna tänavaid, metsavaheteid ja käisime vist kõik ilusad kohad läbi. Hobustest oli jubekahju kui nad vahepeal asfalti või munakivide peal jooksma pidid, aga eks nemadki peavad tööd tegema. Vahepeal kui auklik tee tuli, siis sai nalja võilevakandikute ja šampuseklaasidega, mis laua peal olid. Kõike lendas. :D
Peale seda üritust naasesime koju, millalgi me pidime restorani minema, aga ma ei saanudki päris aru millal. Viskasin korraks oma ülipugavasse lebotooli pikali ja ma ei tea mis juhtus, aga magama ma jäingi :D. Nad olid mind alt hüüdnud ja taga otsinud. Kell 7 õhtul ärgates marssisin alla, vaatasin, mis nad teevad, ega nad kuhugi kadunud pole. Kõik olid kleidid/ülikonnad selga tagasi pannud ja panid juba kingi jalga, ma unisena palju aru ei saanud :). Siis Romy hüüdis mulle, et ma pean kleidi selga panema, et me hakkame kohe minema. Okey :D. Jooksin siis üles, kleit selga ja minek. Suht uimps nägu oli ees :D.
Ma mõtlesin, et lähme perega korraks restorani, väike lõuna ja siis tagasi. Nagu mu `isa´ sünnipäeval. Selline väike-armas-perekeskne nagu tseremooniagi.
Tegelt oli tegemist aga väga peene restoraniga, kusagil jõe kaldal, kusagil rikkas piirkonnas :P.
Seal oli koos suurem perering ja sõbrad, korraks tuli väga palju rahvast, aga nad kõik ei jäänud õhtusöögiks. Isegi Romy ratsutamistreener oli korraks kohal. Igatahes umbes 25-30 (ma tegelikult ei tea täpselt palju neid seal oli (A)) inimest jäid õhtusöögiks.
Õhtusöök ise oli viiekäiguline, toidud olid väga peened. See oli mul esimene kord nii peenes restoranis olla ja edaspidi, kui keegi minuga õhtust sööma tahab minna, siis teadku, et mitte nii peenesse restoranis ;). Toit oli küll väga hea, seltskond suurepärane ja teenindus ja kõik muu ka väga hea, aga see ei ole nagu see, mida ma tahaks iga õhtu teha. Isegi mitte kord aastas. Pulmas- okey. Aga ma eelistan õhtusööki kilejopedel istudes mudasel põllul saia nosides, kui et niii peenes restos :D. Ma vaatsin teiste pealt mis kahvliga süüa ja mida üldse süüa :D. Tegelt ma nagu tean põhireegleid, et kahvlid-noad lähevad väljast sissepoole, aga igaks juhuks ikkagi. Seal oli sellise kujuga nuga, et ma ei kujutanud ette ka mida me sellega tegema hakkama, ma igaks juhuks küsisin , tuli välja et see lihanuga :D Midaiganes. See nägi välja nagu tordilabidas, mille üks serv on veidi teravam ja otsas on kaks sakki. Naljaks- maakas nagu ma olen . Ma oleks suutnud kõik need toidud ühe kahvliga ära süüa. Poleks vaja olnud 8-t erinevat söögiriista. Emme raudselt naerab mu välja, aga õnneks pole tal nii jubepeen restoran, seal ma ikka julgen söömas käia.
Istusime lauas umbes 5 tundi :D. Juttu jätkus pikemaks, aga enne viimast käiku ma tundisn ennast niii väsinult, et ma jõuga hoidsin silmi lahti. Naljakas, ma ei tea miks ma siin nii unine olen alati... Alguse asi ma loodan. Ma magasin 6-7 tundi.- peaks nagu piisav olema.
Viimane käik oli mingi magus asi, ma ei tea mäleta, mis täpsemalt. Kui osa rahvast ära läks, jäime meie väiksema pereringiga veel sinna teed jooma ja küpsiseid sööma. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma mahutasin enda sisse tol õhtul lihtsalt megakoguse toitu. Järgmised 2 päeva oli kõht täis. Aga õhtusöögi käigus juhtus naljakaid asju ka. Näiteks oli sinna õhtusöögi erinevate käikude kaarti kirjutatud kirjaveaga tõlkes "loomatagumik" vms. Appi ma ei mäleta mis teema sellega oli. See pidi tähendama mingit liha tegelt. Igatahes naerda sai palju. Siis oli selle liha peale pandud vahustatud muna vms, mingi vaht oli. Ja ma ei saanudki aru miks aga kuidagi nagu enda vabanduseks tõi kelner ajalehest väljalõigatud artikkli " Spermaga küpsetamine on moodi läinud!" näitasime seda artiklit lauas olijatele, kõveraid nägusid jagus kõigile. Kõik arvasid...jah.. IU. Jälle sai korralikult naerda. Siis Ine poiss-sõber hakkas luksuma. Tavaliselt olen Alati mina see, kes luksub. Ja nii naljaks oli näha-kuulda, et ma polegi ainuke ja ma ei tea, miks aga see ajas mind jubedalt naerma, igakord kui ta luksatas, ma hirnusin :D. Siis nalja sai veel sellega, et mu `vend´ei söö liha, samuti ta ei joo teed ega kohvi, ja kui tuli kohvi-tee ring siis ta palus sooja piima meega. Kelner hakkas temaga vaidlema, sest nad ei paku piima ega ka piima meega. Lõpuks ta ikkagi sai teekannus natuke piima ja vist isegi mett ka kusagilt. Kelner oli lõpuks tema peale juba päris pahane :D.
Peale õhtusööki sõitsime koju, ja mu kallis voodi...